EGIPTUS, HURGADA
EGIPTUS HURGADA, APRILL 6.04.2012 -12.04.2012
LENNUKAUGUS: 3790 km (Tallinn > Hurgada)
LENNUKOGEMUS: 7580 km
Hiireke oli juba mitu korda käinud lennukiga lendamas. Ta oli isegi Egiptuses varem käinud, tõsi küll teiselpool kallast Sharmen Sheikis – aga jah. Esimene lennureis on ikka põnev. Ootasime veidi, et kätte saada viisad. Kuna hundijutud rääkisid, et viisade saamine Hurgadas on kole keeruline – või võib rüseluses aega võtta, siis me otsustasime need juba Eestisse tellida – et oleks pärast lihtsam.
Lennujaamas sibas palju inimesi, aga mitte keegi ei teadnud, mis väravast siis lennukile saab. Aeg oli juba ammu küps – aga värav oli endiselt avamata. Lõpuks ometigi värav avanes ja meie kohvid peitusid seina sisse.
Esimest korda elus pääses lõvikutsikas sinna tahapoole – kust lennuki peale saab ja ei läinud enam pikka aega – kui juba värav avanes ja Egiptuse AMC Airlines lennuk meid pardale võttis.
Põnev oli küll, natuke hirm kah. Lennuk tagurdas veidi, keeras otsa ringi ja sõitis rahulikult mööda pikka rada hoovõtu rajale. Siis keeras ta otsa ringi ja enne kui ma arugi sain, oli mul selg istme küljes kinni – kus kukkus kihutama, nagu vormel ja sellise kiirendusega ja juba … olid õhus esimesed rattad, ning ei saanudki aru millal tagumised rattad õhku tõusid, sest aknast välja vaadates muutus linn väikseks, ning hopsti olimegi pilve peal. Ainult lennukis olevalt ekraanilt sai jälgida kus me tegelikult oleme. Vähem kui veerand tundi oli juba Eesti seljataga ja peagi Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja juba Türgi. Siis anti süüa. Minu esimene välismaine lennutoit.
HURGADA Golden Rose hotell - hotell milles ööbisime. Seekord valisime kehvema hotelli mis oli ilma basseinita, sest et kavatsesime palju ringi kõmpida ja kohaliku elu oluga tutvust teha ning bassein hotellis ei osutunud vajalikuks.
Hurgada linna kaarti ei andnud meie giid käest vaid näitas, et siinpool on meri ja siinpool kõrb. Seega pidime ise linna kaardi hankima, aga egiptusest kaart leida on vist nõela otsimine heinakuhjast. Kaarti ei õnnestunud meil kolmel esimesel päeval leida, alles neljandal päeval õnnestus leida kaart ühe aia seinalt mille omale pildistasime ja siis kõik järgnevad päevad ka selle järgi orjenteerusime. Käisime jalgsi nii ühelpool linna lõpus kui ka teisel pool linna lõpus. Kõmpisime risti rästi ka kõik tänavad veel mitu korda läbi!
Maandusime õhtul, lennukilt maha astudes tungis soe õhk ninna. Oli vaja leida reisikohvrid ja väljapääs lennujaamas. Kuid mida ei olnud, ei olnud lõvikutsika reisikohvrit. :( Pika otsimise peale nõustus lennujaama töötaja minema lindi taha vaatama, käis mitu ringi ja kehitas õlgu, et tema ei leia. Veel kord veensime teda vaatama minema ja näed leidiski sealt reisikohveri, kuid selle kättesaamiseks tuli maksta esimesed dollarid, kohe 10 küsis, aga 5 dollari eest oli nõus lõpuks kohvri tagasi selle omanikule andma. Bussi oodates rabati jällegi mitu korda kohvrist ja pakuti igasugust abi nii ette kui taha, aga kui kutsikas arvas, et teda ei huvita, ta võib selle kohvri ka ise bussi sisse tarida, loobus kohvri abipakkuja oma ametist ning lonkis eemale.
Viies kohvrid hotelli läksime kohe tänavale ringi kablutama, see mida nägime, selle jäädvustasime ka oma reisivideole ja piltidele.
Kui eile hommikul me veel ärkasime seljas paksud kasukad ja kole külm – siis täna paistis hommikul vara akna vahelt sisse kuum päike. Me olime sattunud keset talve otse suvesse. Akna taga siutsus väike linnuke – ilmselt keegi selline, kes oli juba ammu sügisel põhjamaalt ära Egiptusesse värskeid ja mõnusaid putukaid taga ajama kihutanud. Need linnud on tuvist väiksemad ja teevad öökulli häält, need olevused jalutasid päevad läbi meie rõdu ääre peal ja kulu-kulutasid eemal palmi otsas.
Kokkuvõtvalt ja tagant järele võib üldsustatult öelda, et reis oli raske, kõigi oma reisidest kõige raskem. Kohe mitu aastat peale seda reisi ei tahtnud kohe hulk aega kuskile reisida. Päevane palavus kuni +40 - +55 päikese käes, öösiti moskiitod hotellitoas, kes näo ja keha kubluliseks sõid ning need kublud ei hakanud paranema vaid sügelesid, läksid suureks ja pakitsesid ühesõnaga läksid põletikuliseks. Kõhuhädad terve reisi vältel küll lahti, küll kinni ja pärast tableti võtmist kohe nii kinni, et kõik pakitses ja pundus sees, mis omakorda ajas kõhu valutama. Toit hotellis, see oli väga võõras-kabatsokid, erinevad piprasordid ja suvikõrvitsad mida sealne kultuur tarbib on meile võõras ja pisut söödamatugi.
Rannas oli tore, seal saime omaette olla ning keegi eriti ei tüüdanud, kindlasti saime sealt päikesepõletused, vaatasime ja uurisime merepõhja, nägime koralle ja svammimoodi meretaimi. Samuti lebasime enamus ajast päikesevarju all, sest et põhjamaisele nahale on sealne päike väga kõrvetav.
Agressiivsed kaupmehed kes meid korduvalt oma poodi lukustasid ning enne välja ei lasknud kui midagi ostsime. Turiste oli sel perioodil oli juba vähe, sest et lõpetasid suveks hooaja kõik põhjamaade turismifirmad, kauplejatel olid näpud kohati kindlasti põhjas ja samas turistidest tüdinenud. Kohalikud kaupmehed olid oma käitumisega agressiivsed, vägivaldsed ja ülbikud. Hiljem sügisel puhkes Egiptuses kodusõda ja rahvarahutused ning keelati ära reisimine Egiptusesse. Egiptusest ostsime kaks araratti, sest et meil oli plaanis kõrbematkale minna ning ilma araratita ei tule kõrbe tolmu sees kohe kuidagi toime. Samuti õpetas kaupmees meile selgeks kuidas araratti ümber pea siduda nii, et see lahti ei tule ning kuidas see neile kombeks kanda on.
Hurgadas kohtasime kahte tüüpi meesterahvaid: ühed kes on kavalate silmade ja mesimagusa jutuga ning teised kelle pilk on hävitav ja sind justkui tappev. Tänavatel olid igal pool väljas püssimehed valves, kuurordist välja nagu eriti ei saanudki minna, kuri püssimehe pilk vaatas kohe kui eemaldusid linnast. Ega ei julgenudki minna, ei tea ju mis sõnum sellest kellegile saadeti, kas tappa või paljaks varastada kuigi varastada poleks olnud meil midagist.
Ega kõik päevad ei olnud nii negatiivsed. Hotellis teisel päeval kaubeldi meilt alkoholi ja suitsu ostmiseks meie passid. Nimelt saavad turistid esimese kahe päeva jooksul osta 2liitrit kanget alkoholi ja 2 plokki suitsu ning passi löödi pitsatid, et sellised kogused on ostetud. Niisiiis saime meie teisel päeval kohe joodiku templid passi ja ise ei saanud suudki alkoholiga kasta!
Tore oli safari mööda kõrbet ATV- del beduiinikülla. Päris pikk sõit oli eemal paistvate mägede poole. Raputas täiega käed ja tagumiku läbi, et tselluliidil ei ole enam pikka aega ruudukese tagumikule ja reitele asja. Tolm oli üle pea ja kuna eelmisel päeval oli end rannas juba punaseks päevitatud, siis ainus asi mis ruudukesel selga panna oli võimalik, pikkade varrukatega lõvikutsika päevasärk. Kuna algul keelas ruuduke kutsikal üldsegi pikkade varrukatega särkide kaasa vedamise, siiski oli kutsikas ikkagi kaks varrukatega särki oma kohvrisse kaasa sokutanud. Nüüd kulusid kõrbesõiduks need mõlemad särgid kohe tänuga ära. Ning nüüd saime meiegi aru, et kõrbeelanikud ei kanna pikkasid maani ürpe mitte külma ja tuule pärast vaid kaitseks päikese eest. Kõrbes liikudes tulebki ennast pealaest jalatallani kinni katta ja riietesse mässida muidu põletab päike naha ära.
Beduiinikülas pakiti meid kaamelite selga ja algas kaamelisõit mööda kõrbet. Teadjad teadsid väita, et enne maha ei lasta kui pole dollareid maksnud, aga seekord olid kaamelitalutajad viisakad ning lubasid meid ka kaameli seljast maha. Kaameleid jalutasid naised koos oma lastega, neil lastel pole liivakasti vajagi ehitada, sest et kõikjal kõrbes on liiv ja saab päevad läbi liiva sees mängida.
Seejärel tehti väike ringreis beduiinikülas. Külastasime super marketit, madude muuseumi, kohta kust terve küla vett saab ning beduiiniproua küpsetas meile beduiinileiba. Ning seejärel algas ATV-del tagasisõit päikeseloojangul ja edasi autoga hotelli tagasi.
Igaõhtused jalutuskäigud ringteeni, ringteel istumine ja liikluse jälgimine. Liiklus, see on omaette teema: kes valjemini signaalitab sellel on ka eesõigus, ülekäiguradasid ei ole, samuti puudusid ka valgusfoorid. Autodel ei põlenud ka pimedas sõites tuled, ei esi ega tagatuled. Nii me siis seal istusime peaaegu igal õhtul, seal oli rahulik. Tänavakaubitsejad ei saanud tüütama, oli soe ja sume suvi!
Samuti kulus terve päev postkontori otsimiseks, kiimas pereisa eest põgenemine. See lihtsalt ei ole võimalik et kolmel erineval päeval, kolmes eri linnaosas kohtasime ühte ja sama kiimas pereisa, kes meie jalutuskäiguga alati mitmeks tunniks ühines ja kogu aeg ruudukese tagumikku patsutas.
Taksod, no nende eest põgenemiseks ja nende vältimiseks hakkasime tihti neile vastu kõndima, siis ei saanud nad seisma jääda ja meiega kaasa sõitma hakata vaid vurasid signaalitades mööda. Kogu aeg küsides: kuhu soovite sõita??? Kurat kui ise ka teaks kuhu soovin sõita - mitte kuskile, vaid me lihtsalt jalutame. Lihtsalt jalutamist mööda tundmatuid linnatänavaid ei mahtunud neile pähe, kuskile on vaja kindlasti need turistid kindlasti viia ja nende raha kätte saada. Nii me siis põiklesime tihti ühest tänavast sisse ja teisest välja, ikka taksode eest ära! Nägime kohalikku elu, kanasid linnatänaval, ringi hulkuvaid koeri ja kasse. Koerad ja kassid elavad neil vabalt linnas, nad ei kodusta koduloomi vaid loomad ise võitlevad oma ellujäämise nimel. Välja näevad sealsed koerad ja kassid väga räbaldunud ja õnnetud. Nälginud nagu luu ja nahk ning otsivad prügiurnidest endale söögipoolist.
Samuti õppisime kohalikku keelt ja numbreid. Hotelliomanik õpetas meile kohalikud numbrid selgeks, et me poes aru saaks mis numbrid on hinnasiltidel. Muidu maksame kauba eest ei tea kui suurt hinda. Kaubanduses puudub poes alkohol, välismaalased saavad seda kraami ainult baarist osta. Seega on Egiptus neile väga sobilik kes kodumaal alkoholisõltuvust põevad.Alkoholi seal lihtsalt ei müüda.
Selline oli siis seekordne reis meil päikeselisse Egiptusesse palmide all. Sattusime ühte kenasti kuntslikult haljastatud parki kus veetorud maa sees on ja puudele ning taimedele niiskust annavad. Eemal on pooleli olev ehitis, Egiptuses on kõik majad poolikud, sest et kui maja saab valmis tuleb riigile maksta kopsakas katusemaks. Seega pole kasulik maja valmis ehitada ja ehitamine kestab tavaliselt terve elu. Pole katust, pole ka maja, seega pole vaja maksu maksta.
Hommikul vara aga tõusime lennukiga pilvede alla ja suundusime põhjamaale tagasi. Maha kaugele jäi seekord Egiptus ja palmid kohe mitmeks aastaks, sest et elus tuleb vahel valikuid teha ja reisimise asemel ostsime oma päris kodu ja sealse kõpitsemise kõrval ei olnud aega terve aasta kuskile reisima minna.
