LAEVAREIS 2016
Kuupäev: 27.08.2016
Sihtkoht: SOOME, HELSINGI
Tavaliselt Lõvikutsikas rämpsposti ei loe, täna aga torkas üks tore reklaam silma, „Soodsalt soome!“ Ning nii see saigi otsustatud suhteliselt minutite jooksul, et Augustis tuleb Lõvikutsika sünnipäeva puhul Soome minna, siis Lõvikutsikas võtabki nattipidi oma Hiire kainlasse ja 27. augustil 2016 Viking Line laevaga juba hommikul vara saabki Soome purjetatud!
Hiireke mõtles, mis seal Soomes ikka teha, pikamaa kõndijat temast veel ei ole, kuna taastumine jalaluumurrust võtab ikka mitu aastat aega. Siiski tuli Hiirekesel meelde, et Soome loomaaias pole Lovikutsikas enne käinud, seal on kenasti istumispingid puhkamiseks olemas ja põnevaid loomi ka palju mida vaadata ja pildistada. Varahommikul startisime Soome poole teele, hommikupäike pani merepinna kenasti sillerdama ja tõotas tulla imeilus päev. Kuigi ilmateadet lugedes pidi õhtupoole tuul tõusma ning merelained paadi hoogsalt loksuma panema, hirmutas see veidi Hiirekest, ei ole temast loksuvatel lainetel kiikujat-merehaigus tuleb kimbutama. Kuna piletid olid juba ammu eelnevalt ostetud, siis tuli siiski minna.
Viking Line viis meid kenasti Helsingi sadamasse ning asusime otsima laeva mis meid Korkeasaare loomaaeda pidi sõidutama.
Korkeasaare loomaaed on kenasti mere sisse kaljude peale paigutatud, et loomad sealt kergesti minema ei saaks põgeneda ning nõnda on ilus kaljune saar otstarbekalt ära kasutatud. Kuna loomaaed asus keset vett pidi sinna kuidagi laevaga saama. Mitmeid aastaid tagasi oli Hiireke seda loomaaeda juba külastanud ning elamused olid meeldivad olnud. Leidsime lõpuks koha kust saab laevale pileti osta ning sõit võiski saare poole teed alustada. Vaatasime kai ääres suurt loomaaia kaarti, kus kõik loomad ja piirkonnad kenasti kaardile joonistatud, et turist teaks kust mingit looma leida võib.
Lähemale jõudes paistiski juba suur puuri moodi ümmargune kera saare tipus.
Eelmine kord saart külastades vaatasin eemalt, et näe ahvid ongi puuris saare kohal, lähemale jõudes nägime et ei olegi ahvid, vaid hoopis inimesed kes vaateplatvormilt kaugusesse kaevad. Seekord ei olnud puurikujulises keras ahve vaid paar inimest, oli alles varahommik ning loomaaia väravadki alles suletud. Olimegi esimene paaditäis inimesi kelle saabudes väravad avati ning kõik trügisid loomi vaatama.
Põneval kaljulisel ja sopilisel saarel on loomi keda Eesti loomaaias ei ole, samuti on väga põnev karude ala, eriti jääkaru ala-kus loomakestel palju ruumi ning looduslikku keskkonda mida Eesti karude alal ei ole veel ehitatud.
Tiigripuur oli ka väga suur ja looduslik, palju tiigreid jalutas seal ringi ning lõvikutsikas sai neid siis igast küljest pildistada.
Suur kasvuhoone moodi ehitus on troopikamaja, kus palju troopilisi loomi, linde ja taimi saab uurida.
Papakoide vidinat oli terve troopikamaja täis. Samuti liivahiired ennast mõnusalt sooja lambi valgusesse sättinud ning magasid lõunaund.
Loomaaias olid kaamelid ennast kenasti ritta parkinud nagu autod parkimisplatsil.
Vahepeal sai jäätist limpsida, jalgu puhata ja ikka edasi kõmpida, kuni jõudsime suure autode sillani ning otsustasime jalgsi mööda silda minna Helsingi linna kaema. Oleme ju sellised reisisellid, et ikka otsime uusi teeradasid mida mööda liikuda. Loomaaia väravas sai veel viimased pildid klõpsitud suure puust nikerdatud eelajaloolise draakoni taustal ning seekord see loomaaed seljataha jäigi.
Ületasime lahesopi mööda silda kõmpides, kalamehed püüdsid silla all kala, jalgratturid vurasid mööda ja palju oli ka teerajal metsajooksjaid. Möödusime ühest seikluspargist kus inimesed mööda köisi puulatvade kohal turnisid ja ahvide kombel mööda köisredeleid ronisid. Seekord jäi see atraktsioon tervislikel põhjustel vahele.
Edasi suundudes jõudsime lähedal asuvasse metroojaama ja metroo vuraski kohale, vupsasime metroosse ja kihutasime sellega Helsingi linna alt läbi Helsingi pea raudteejaama, sest et Lõvikutsikal oli kuri plaan Hiireke viia rongiga sõitma. Nii ta vupsaski käigu pealt ühte seisvasse rongi sisse, Hiirekese haaras kaasa, uksed läksid kinni ning rong vuraski minema. Hiirekesel ilge paanika, appi kust piletit saab, kuhu sõidame, millal maha saab, äkki tuleb kontroll. Lõvikutsikas oli endaga ülimalt rahul ning muheles, et sõidame Espoo poole ja Leppävaaras läheme maha, ning kontrolli pole ta kunagi Soome rongides näinud.
Rongilt maha astudes jalutasime lähedalolevas kaubanduskeskuses, närisime teemoona ja siis sõitsime Helsingisse tagasi. Siis võtsime järgmise rongi ning sõitsime sellega ka mõned peatused, tulime maha ja jällegi rongitee ääres kaubanduse külastus, söögiampsud ja üks odav mahlapakk poeriiulilt. See oli selline rõve keemia, et joomata see mahl jäigi. Hiireke kes kunagi toitu ikka ära ei tihka visata, pidi seekord alla andma ning nii see vastik mahl kodututele prügikasti kõrvale jäigi. Õpetus edaspidiseks, osta parem vett või õlut, siis tead mida ostad.
Jällegi rongiga Helsingisse tagasi, tunnid veeresid ning oligi aeg sadam üles otsida ning end laevale sättida. Stockmanni kaubanduskeskuse ees olid ennast sisse seadnud tänavamuusikud. Kohe terve orkester oli noori poisse ja võimsad pillid ning kõlarid. Väga professionaalne muusika, vali orkestrimuusika ning palju, palju kuulajaid kuulas nende etteastet, tõesti ei ole enne sellist tasemel tänavamuusikat enne juhtunud kuskil kuulama. Mängisid ilma noodikirjata, keerutasid näppude vahel pille ja olid täiesti pingevabad oma muusikat inimestele kinkima, tänutäheks ootasid kindlasti ka euromünikesi, mida inimesed ka lahkesti jagasid nii heale etteastele. Kohe terve tunni kuulasime mõnusat orkestrimuusikat.
Tuuleiilid olid tõusnud ja mida lähemale sadamale kõmpisime seda tugevamaks muutus ka tuul. Meresõit tõotas tulla koos merehaigusega, appikene küll. Kui laev oli suuna võtnud Tallinna poole otsustas Hiireke maksku mis maksab, aga tema peab selle sõidu sõitma õues lageda taeva all, siis ei pääse merehaigus nii väga kimbutama. Tormituul kiigutas ja loksutas laeva ikka korralikult, liikuda ei olnudki eriti võimalik, vaid ainult tuule käes istuda ja oma ette lauale vahtida, et kõik sees keerama ei hakkaks. Lõvikutsikal polnud häda midagist, jooksis teine edasi tagasi, sisse ja välja, sisse ja välja… Tallinn hakkas juba paistma, kell oli palju, juba poole kaheteistkümne paiku, uni võttis vägisi võimust. Viimased meetrid laeva aeglast sõitu tormituules, juba tukkusime väsitavast pikast päevast. Ning siis käis laevast läbi jõnksatus ja laev oligi sildunud. Tuli oma kompsud kokku krabada ning auto üles otsida ja kodu poole vurada. Seekord oli see seiklus selline, ühepäevane ja kõnnikilomeetrid tuli kokku 14km. Päris hea tulemus peale jalaluumurdu.