SEIKLUS RONGIGA JA JALGRATTAGA 16.07.2011
MARSRUUT: Tallinn > Riisipere > Haapsalu
Seikluse eesmärk oli läbida 2004 aastal likvideeritud Raudtee
Seekord algas meil hommik juba vara, sest et plaaniks oli ette võetud Haapsalu külastamine jalgrattaga mööda terviseteed. Kuna Tallinnas olid just alanud merepäevad tuli ju enne sadamasse laevu ka vaatama minna, sest igal ajal sinna ei lasta. Seega uurisime kiiresti Suurt Tõllu, seal sai isegi laevarooli istuda ja automaadist merd sihtida.
Samuti uhke seitsme mastiga kuulus purjekas Kruzeztein oli Peterburist kohale purjetanud. Selle laeva külastamiseks oli aga nii pikk inimeste rivi kogunenud, et me oleks seal rivis õhtuni passinud ja kuna meil sellist aega ei olnud siis klõps pilt ja edasi end Haapsalu poole sättima.
Kodust rattad haaratud, Baltijaama poole vuratud ning kenasti end Riisipere rongile pakitud.
2004 aastal otsustati erastada firmale Haapsalu Raudtee AS kogu Riisipere – Haapsalu raudtee lõik. Ajalehed kirjutavad et uus omanik aga ei suutnud sülle langenud raudtee lõiku taastada ja otsustas selle noh ilmselt ikka rohke raua saamise eesmärgil üles korjata. Loomulikult on täna aga gruppe, kes nutavad seda vana head raudteelõiku taga ning loodavad selle taastamisele.
Meie Lõvikutsikas ja Hiireke otsustasime siis taas hüpata sadulasse ning minna uurima asja mis värk selle raudteega üldse on ja kas see raudtee asemele rajatud tervisetee on ka rattaga läbitav.
Kui eelmisel reisil Hiireke oli pahane selle üle, et Elektriraudtee ei sõiduta ühtegi klienti pangakaardiga makstes, siis sel korral juba ennetavalt võttis rahapaki kaasa Lõvikutsikas.
Meie esimene peatus peale Balti Jaama oli Riisipere raudteejaam. Kuna rong meid enam Haapsallu edasi mitte viia ei tahtnud, siis oli meil kaks vedurit kondimootoritega kaasas – ehk jalgrattad. Me alustasime suunda mööda likviteeritud raudteed ja rajatud terviseteed Haapsalu poole.
Peagi sai meile selgeks, et retk tuleb raske. Täna oli ilm veidi meie vastu, kohtati sadas vihma ja teekonda venitas pikemaks ja raskemaks kogu marsruudi vältel vastu puhunud tuul ning pikk, pikk sirge tee. Samuti on vihmas vettinud kruusatee kohati pehme ning seega rataste jõud teekattele tugevam, seega tuleb ka rohkem jõudu kasutades vändata.
Muidugi uurisime teepeale jäävad tornid, vanad unustuse hõlma jäänud raudteejaamad ja mälestusmärgid kõik üksipulgi läbi.
Kohati olime nii väsinud, et lihtsalt pikutasime teeääres vedelevatel raudtee detailidel. Ning siis ootasime hetke kui jalgratta spidomeeter näitas sellel päeval sõidetud 50km.
Lõppude lõpuks sealt see paistis kauaoodatud Haapsalu rongijaam. Teekond oli tõesti raske: vastutuules, kohati vihmas ja pehme teekattega, siis tagasi me seda teed enam ei lähe!
Kuna käes oligi juba õhtu, siis jäime Haapsalu tuttavate juurde ööbima. Kuigi päev oli olnud pikk ja õhtud on veel pikalt valged, siis leidsime endas veel jõudu minna Haapsalu linna peale kondama. Muidugi kohustuslik lossivare ja promenaad.
Oligi aeg puhkama minna, et hommikul taas ärgata ja vändata tagasi Tallinna. Tagasi olime otsustanud minna hoopiski mööda asfalti. Mitte suurt Haapsalu – Tallinn maanteedpidi vaid Ristile ja sealt edasi Keila suunas, on ehk huvitavam tee. Teel peatusime huvitavates kohtades, sõime ühe kaupluse trepil kaasavõetud söögipoolist. Pood oli ise kinni, sest et oli pühapäev ja maakohtades on kauplus pühapäeviti suletud.
Peagi õnnestus näha ka kogu reisi jooksul kogunenud kilomeetreid ning ratta spidomeeter näitaski 100km. See on olnud pikka aega meie rekordkilomeetriks mis ühe reisi jooksul on rattaga ette võetud.
Teel puhkasime mustikaid ja maasikaid metsaall nosides. Külastasime teepeale jäävat Padise kloostrit ja turnisime varemetes.
Varsti hakkasid meie silmad märkama tuhamägesid, Vasalemma tuhamäed! Jess kindlasti on vaja lähemalt uurima minna, kas pääseme lähedale. Leidsime teeraja kust pääseb päris lähedale ja näed sealt aiaaugust pääseb ju lausa üles tuhamägedele. No nii, nüüd ei saa ju ometi meid mägede inimesi enam mägedest eemale. Olgu see väsimus ükskõik kui suur, mis sest et 100km rattasõitu seljataga, nähes mägesid on väsimus nagu käega pühitud. Varsti tipus olles nägime ilusat vaatepilti. Tõsi edaspidi oleme tuhamägesid veel mitmeid ja mitmeid kordi külastanud, siis esimene kord on alati kõige eredamalt meeles.
Mäest alla tulles sõtkusime ikka edasi Keila poole. Lõpuks Keila paistiski, viisime teepeal kogunenud taara Keila taarapunkti, ostsime veel kehakinnitust ning sõit Tallinna poole jätkus edasi rongiga Tallinna.
