SEIKLUSED LENNUKIGA 2015
PRAHA > WARSAWA
08.05.2015 - 09.05.2015
Seikleja: Lõvikutsikas
REIS: TALLINN (1) | WARZAWA (2) | PRAHA (3)
EELMISED ARTIKLID:
PRAHA
PIIP –PIIP-PIIP –PIIP, ma tegin silmad lahti ja piibutamine jätkus. Oli öö. Minu toakaaslane jooksis edasi – tagasi ja ei saanud midagi aru. Ajasin ennast kähku voodist välja ja vaatasin kella – issand, mobiilil oli aku tühjaks saanud. Ruttu kraapisin kotist välja akupanga ja panin mobiili laadima. Selgus et kell on neli. PIIP – PIIP – PIIP – PIIP aina jätkus see oli tuletõrje alarm. Hotell kus ma täna ööbisin ilmselt põles. Ukse taga oli kuulda madinat ja kõik tormasid kusagile. Tõmbasin püksid jalga ajasin koti selga. Minu toakaaslane naases WC-st ja keeras rahulikult magama, laskmata ennast sellest põrguhelinast segada.
Lahkusin toast. Lifi tellida oli mõtetu, need vist ei töötanud enam. Otsisin üles trepid ning trügisin uniste inimeste vahelt läbi fuajeesse kus oli veel rohkem rahvast. Kõik tegid midagi. Ma trügisin administraatori laua juurde ja teatasin et ei soovi taksot.
Mulle meenus et hotelli lähedal oli Metroo, mis kindlasti viib kusagile kesklinna ja see annab mulle ju võimaluse veidi tutvuda linnaga kuhu ma eile saabusin. Raske oli teiste vahelt läbi trügida välisukse juurde. Mõned olid aluspükste väel. Kamp tüdrukuid olid rinnahoidjate väel. Õues olid mitmed paarid ennast koos tekkidesse mässinud ja lihtsalt seisid ning vaatasid hotelli suunas. Ma kadusin hommikusse justkui salajane põgenik põlevast hotellist. Ma olen Prahas!
Jõudsin Prahasse eile õhtul. Kui lennuk maandus oli minu esimene soov saada kätte oma kohver. Pea hakkas kohe valutama, vererõhk tõusis ja ma mõtlesin – mida ütlen inimestele, kes mind Prahasse kutsusid – kui selgub et kohver mida nad väga vajavad minuga kaasa ei tulnud.
Kerge vaevaga leidsin üles koha kuhu kohvrid tulevad. Seal polnud kedagi, ega midagi. Olin ainus, kes istus keset lennujaama põrandal maas ja uuris vasakule ja paremale. Lõpuks läksid kellad kõlisema ja lint pandi tööle. Kohvreid hakkas vähehaaval lindile pudenema ning ma silmasin igat musta kohvrit. Mõnda isegi katsusin – aga mitte ühelgi nendest ei olnud tunnuseks hiire pilti. Lõpuks tuli üks kohver mis tundus teistest palju tuttavam olevat. See oli märgistatud hiire pildiga. Võtsin kohvri kohe seal samas lahti ja minu pagas oli puutumata. Eesmärk oli täidetud! Peavalu kadus hetkega ja ma sain kergendatult ning sügavalt hingata. Mulle anti juhised – Võta takso ja tule Praha 8. Ei saanud ma aru, mis on Praha 8 – äkki on saatja tahtnud teha naeru märgi J. Hiljem selgus et see on linnaosa. Praha 8 oli aadressi juures siiski väga oluline argument.
Ma liikusin oma kohvriga lennujaamast välja – et takso võtta. Siis aga nägin linnaliinibussi. Ma teadsin, et kõik bussid lähevad ju kesklinna. Küll sealt saan siis ikka edasi. Istusin oma kohver peos ja buss hakkas sõitma. Tõsi. Kõik oli nagu meil Eestis. Suured infotelerid olid bussis, mis näitasid kuhu buss läheb – kuigi ma ei saanud midagi aru kuhu ma tahan jõuda. Pika sõidu peale sattusin ma lõpp peatusse see oli metroo jaam. Hiljem selgus, et lennujaama buss toobki rahva esimesse metroo peatuse lõppjaama, ning edasi reisivad inimesed juba metrooga.
Ma uurisin kaarti – tead, ei saanud midagi esimese ropsuga aru. Mul oli kodutöö täiesti tegemata. Ma ei teadnud, kus ma olen – kust ma tulen ja veel hullem, kuhu lähen. Ning selles peatuses ei olnud mitte ühtegi taksot! Metroo – no muidugi ma läheks metroosse, aga internetti pole ja ma ei tea ju kus minu sihtkoht asub. Lõpuks nägin et tuleb kaugelt üks takso, mööda kiirteed – tõstsin käe üles ja ta tõmbaski teeäärde. Sõit taksoga algas. Spidomeeter näitas numbreid juba sadades. Ma olin 1200 krooni kaasa võtnud (50 eurot) – juba sai täis 300, siis tuli ka see neljas sada. Proua muudkui tiirutas vasakule ja paremale. Ma panin telefonis igaks juhuks ka Endomondo käima et näha kas see jutt viib kusagile – no nagu viis, ei olnud ringikujuline, kuid suht sigri – migri. Lõpuks ma märkasin paremalt aknast seda bussi, mille ma pidin Turbo tooma. Takso sõitis veel edasi ja tundus et just oligi see hotell – kuhu ma pidin jõudma. Ma olin jõudnud Prahasse.
Andsin oma kohvri pidulikult üle. Vidin, mida ma olin terve päeva tarinud endaga kaasa täitsa sobis. Sain klaasikese rummi koolaga ning isegi öömaja ja pizza õhtusöögiks. Minu toakaaslaseks oli üks härra, kellel oli Prahas tõeline pidu käimas, ainus mis tal puudu oli – oli see Coca-Cola mida lausa pool liitrit mul alles oli. Palus selle endale, et veel paremaid unenägusid näha. Ma panin telefoni kella kuueks tirisema, vaatasin veel internetist mõned tähtsad asjad üle ja kukkusingi magama. Kui hommikul kell neli poleks mind ekslik tuletõrje valehäire äratanud – poleks ma koju tagasi saanud, sest mul telefon oli kogemata internetti jäänud ning aku tühjaks tõmmanud.
Hotellist lahkudes ma leidsin üles selle Metroo. Kõik metrood viivad ju kesklinna. Sain ka ruttu asjale pihta mis süsteem Prahas on. Siin on kolm metrood. Punane, kollane, roheline. Mina oleks pidanud sõitma eile õhtul kollase metrooga kesklinna – sealt ümber istuma punasele metroole, ning taksoraha oleks kokkuhoitud. Täna sõitsin ma punase metrooga kesklinna – ning läbisin seda jalgsi, kuni kell kannatas. Tore oli linnas jalutada, kõik tänavad olid suhteliselt inimtühjad. Leidsin ülesse isegi raudtee jaama, kuid sealne kontinent mind väga ligi ei meelitanud – tundus kahtlane seltskond olema. Liikusin edasi täiesti X suunas. Vahest piilusin mobiilist maakaarti kus ma siis ikka tiirlen – aga vahet polnud. Mulle meeldib asja eest teist taga kusagil võõras linnas niisama kosserdada ja nüüd sain ma seda teha täiel rinnal.
Lõpuks leidsin ma ka takso, sest oli aeg minema hakata. No loomulikult pakuti mulle kohe hinda 700 krooni! „No“ – oli mu esimene vastus, sest midagi tundus vale olevat. Kui ma sõitsin äärelinnast kesklinna siis siit lennujaama peaks palju lühem maa olema ja eile sain hakkama 450 krooniga. Hind langes 600 krooni? Ma ütlesin „Vaatame, mis sul see kompuuter näitab – selle maksan!“. Ta tõmbas nina kortsu, pani oma taksomeetri käima ning me sõitsime lennujaama. Arve oli 430 krooni. Algul andsin ma talle 200 kroonised. Kuid siis mees väitis et tal ei ole raha tagasi anda. Nõudsin ühe kahesajase tagasi ning andsin sajase. Loomulikult polnud tal ikka midagi tagasi anda – aga vähemalt hoidsin ma 100 krooni kokku. Nõudsin veel kviitungi kah.
