SEIKLUSED LENNUKIGA 2015
WARZAWA > PRAHA
08.05.2015 - 09.05.2015
Seikleja: Lõvikutsikas
REIS: WARZAWA (1) | PRAHA (2) | WARZAWA (3)
VAATA EELMIST REISI:
08.05.15 Tallinn 1
Varssav, Frédéric Chopini lennujaam
Ma olen Warzawas. See on Euroopa ühe suurima riigi Poola pealinn. Siin räägitakse ainult Poola keelt ja ma ei ole päris kindel, kas see miks ma siia tulin – ikka minuga üldse kaasa tuli. See oli minu pagas. Tallinnas ma lennukile astudes sain teada, et ma ei näe oma pagasit enne kui Prahas. Mu lennupiletile pandi isegi pagasikleeps Praha pileti külge – kuid ma tõesti ei tea ju tegelikult, kas minu Turbo, mida lennukiga üldse transportida ei tohi ikka on minuga.
Ma saabusin väravasse 32 ja pean minema edasi väravasse 8. Ma olen edasilendaja. Ainus asi, mis ma saan teha – on meeletutes kogustes raha kulutada, käia tualetis ja tutvuda Chopain lennujaamaga selle kinnisemast osast – lennukoridoride poolelt.
Õnneks on värav kaheksa täitsa lennujaama teises otsas. Ma saan sinna ära käidud kõigepealt niisama, siis saan ma tagasi tulla lennujaama keskkohta ja minna edasi juba eskalaatoriga. Ohoo … mingi uus BMW, mille esitlus seal parasjagu käib – aga noh esitleja on hoos parasjagu lantimisega, ei hakka oma nina noorte armunud inimeste juurde lohistama.
Lõpuks otsustasin ma taas näljale järgi anda. Ma olin kuulnud et toit, mida siin kinnises tsoonis pakutakse on veidi kallim. Tööjuures ma saan lõuna kätte 4 euro ja 10 sendiga. Läksin siis valuuta vahetusse ja andsin 10 eurot, sain vastu üle 30 zloti. Vinge, olen nüüd rikas mees – mõtlesin! Nüüd saan minna sööma. Leidsingi ühe tagasihoidliku söögikoha ning näitasin näpuga guljazhi peale. Saingi seda. Pandi ka kartuliputru juure. Kurja näoga tüdruk andis mulle suure soovi peale ka Coca-Cola ning esitas siis rahanõude 75 Zlotti. Kuidas palun? Mul oli 10 eurot, sain selle eest midagi ja nüüd jääb veel puudugi. Uskumatu, õnneks neile kõlbasid ka eurot – võtsid tervelt 20 eurot käest ära ja andsid mingi hunniku kohalikku raha tagasi. Hiljem suurte arvutuste järgi sain teada et mu tagasihoidlik õhtusöök maksis 19,50€.
Minu ooteaeg on üle kolme tunni. Ma muudkui ootan ja vaatan aknast välja ning pildistan neid suuri COBUS busse. Saan teada et need on Saksamaal valmistatud spetsiaalselt lennujaamade teenindamiseks. Vägev Eesti Reisibussid koduleht www.foto.reisibussid.ee saab ühe plõksu järel teise plõksu ja busse koguneb palju. Kuidas neid eraldada? Lihtsalt numbri järgi! Sest kõik tunduvad ühesugused!
Aga lennukid on erinevad – suuremad ja väiksemad ilusamad ja uhkemad. Kuule aga ma võiks ikka minna vaatama kus mu pagas on … hakkangi sinna suunas minema ja siis saab mulle kohe selgeks, et kui ma sellest tsoonist lahkun, siis tagasiteed enam pole ja hüvasti „Praha“ – kuid sinna tahan ma ju jõuda!
Jälle longin tagasi alguspunkti ja hakkan edasi liikuma, selline rahutu hing nagu ma olen. Lõpuks jõuab aeg niikaugele, et lennuk Prahasse peaks väljuma. Inimesed kogunevad – aga mida pole see on lennuk. Lennuk on lihtsalt kaduma läinud. Ning 8-dasse väravasse kamandatakse hoopis reisijad kes soovivad Fankfurti sõita. Kannatan veel natuke. Vaatan kella ja saan aru, et lennuki väljumiseni on 10 minutit. Lõpuks lähen näitan oma piletit, tahaks kah nagu lendama minna. „Hilineb!“ – öeldi!
Istusin edasi, ajasin kulmu kortsu ja olin nagu väike laps kes on suurde liivakasti ära eksinud. Kuid siis lõid mu silmad särama. Kutse lennukile vaatan aknast välja – lennukit just nagu pole, aga kui on kutse, tuleb minna!
Meid suunatakse lennukoridori
asemel treppidele ja tuleb minna trepist alla – oo jee, ma saan kah selle suure GOBUS-iga sõita. Tuleb välja et minu lennuk, mis mind Prahasse viib on nii pisike, et see asub lennuvälja teises otsas ja sinna viib reisijad buss kohale.
Vägev – leidsingi ilmselt üles oma lennuki, tuleb ka pakkide käru. Mu silmad kilavad peas, äkki ma näen seda musta kohvrit, kus on minu kaasa võetud Turbo sees. Aga ei ma näe midagi, sest ikka ja jälle on iga teine kohver must.
No aga kes teab et ma siia lennukisse lähen. Nüüd lööb minu edevuse lambike põlema, võtan oma fotoaparaadi kaelast ja annan selle bussijuhile, las teeb pilti kuidas ma lennukisse lähen, hea muidugi et mul hiljem oli meeles oma fotokas tagasi küsida, selleks pidin ma muidugi lennutrepist taas alla tulema.
Minu kõrval istus üks proua ja nagu eelmisel lennul nii ka sellel lennul oli tal käes suur raamat mida ta suure isuga silmadega ahmima hakkas. Sellel korral tundus et raamat oli Poola keeles ja täitsa luges seda normaalsel viisil – eest taha ja vasakult paremale.
Lennuk startis ja põllumajanduslik Poola jäi pilvede alla, kuni ilmus kollaste laikudega Tsehhi!
VAATA JÄRGMIST REISI:
09.05.15 Praha 3
