SEIKLUSED JALGRATTAGA
PIIRKOND: HARJUMAA
MARSRUUT: Tallinn > Maardu > Ülgase
Teekonna pikkus 60,0 km
Kui veidi aega tagasi tegime oma esimese Harjumaa jalgratta sõidu Tabasalu > Keila suunas, siis nüüd otsustasime hoopis Ida poole minna. Vaataks üle Maardu!
Otsustasime ära vaadata kui kaugele saab Politseimaja juurest (Pelgurannast) Pirita suunas.
Täna me ei sõida niisama. Täna oli Lõvikutsikal ikka eesmärk. Nimelt ta kutsuti ühele sünnipäevale fotograafiks. See oli ka hea idee valida Ruudukesega marsruut ja ühendada eesmärk ning valida jalgratta matkaks Tallinn, Pirita, Muuga, Maardu, Ülgase.
Nii see teekond algas. Kui veel mõni nädal tagasi saime näha Patarei vangla eest mööduval jalgratta teel sõidukeelumärki, siis tänaseks oli see märk ära koristatud ning Pelgurannast läbi Tallinna Sadama saabki jalgrattaga kiiresti Piritale ilma auto teid kasutamata.
Piritalt alates oli meil kaart otsas. Siis lõppes Tallinn ja algas juriidiliselt Maardu ning vahepeal Harjumaa ja siis jälle Maardu. Ah keeruline! Otsustasime märja näpu püsti ajada ning umbes tuule suunas ida poole liikuma hakata.
Möödusid mitmed surnuaiad, Kloostrimetsa Puukool, Botaanikaaed, Teletorn, Iru korsten ja siis äkitsi oligi JOKK! Enam edasi sõita ei saanud sest tänav sai otsa ja ette tuli raudtee. Nüüd siis ka õppetund. Ei tasu ikka lihtsalt näpuga tuule järgi ilmasuunda paika panna – kui ei tea, et tänavad lõpevad ja algab tühermaa!
Lõvikutsikas otsustas et nui neljaks – tema tagasi ei lähe. Ikka jonnakalt edasi. Nii ta roniski raudtee tammile ja eemal paistis autod ja mingi tee.
Väike puhkus rööbastel, ning me otsustasime minna edasi asfaldiga kaetud üksikut märgistamata teed. Lootsime et Muuga Sadamasse me ei tohi jõuda – kuna Lõvikutsika loogika ütles, et sealt edasi ei saa! Aga jälle ta eksis. Muuga Sadamasse me just minema pidime – sest sealt Maardu suunas lähebki ainus otsetee!
Jõudsime sihtkohta. Sünnipäevalised ei täpsustanud kellaega, ning ilmselgelt meil hommikul kell 10:00 kohale jõuda oli väga vara. Loomulikult tehti ettepanek, et minge ratastega sõitma, vaadake ümbrust ja uurige metsasid, mereäärt jne. Lõvikutsikas üritas ikka naisterahva kööki tööle panna, et Ruudukesel koka paberid ja puha – kuid ainus paber, mida naisterahvas puudutata tohtis oli ajaleht, ning sujuvalt suunati ta diivanile teleri ette istuma ja ajalehte lugema. Köögis olid seekord ainult mehed. Nad üritasid selgeks teha, et pidu algab õhtul kell 18:00, seega pole siia kedagi vaja.
Ruuduke oli imestunud, ta nägi esimest korda kuidas kolm meest palehigis kirglikult askeldasid köögis toidu kallal põhjaliku täpsuse ja kirega. Toit mis seal valmis, üllatanuks isegi mõne soliidsema restorani pidajat. Sest iga detail mõõdeti millimeetri pealt välja ja asetati just sinna kuhu vaja.
Et päev väga pikale ei veniks, proovisime veidikene enda energiat maandada mõnede kändude kallal, aga noh … peagi oli käes aeg, mil algas sünnipäev.
Toit kaunistustega ootas mil lauda tulid naised, vanemad, sõbrad, tuttavad ja isegi kontvõõrad. Kuna meil oli veel vaja 30 kilomeetrit ratastega õhtul tagasi sõita, siis me ei tea kuidas pidu lõppes. Ruuduke tundis väga huvi, kas sama pidulikult koristatakse laud ka ära, kui see kaeti – ma võin kinnitada, aga loomulikult!
Meid ootas koduteel raske sõit, sest kõht oli täis ülihead toitu ja vänta siis vintis pea ja ülesöödud kõhuga. Aga see võluv Pirita … see andis põhjuse korra nautida lapsepõlve ja looduse ilu. Ning enne kui kell lõi südaööd olime üles leidnud ka oma kodu Pelgurannas.
