SEIKLUSED JALGRATTAGA 2011
21.07.2011 Läti, Jurmala
LINN: JURMALA, LÄTI
Eelnev lugu: 20.07.2011 Seiklused Autoga - Jurmala 1
Hommikul silmad avades, oli eile sadanud vihm kadunud. Meie telk seisis endiselt püsti ja peagi meenus, et õhtul me olime ennast parkinud ühte metsa ... väikese järve äärde. Kui järveääres käidud ja hommikusuplus tehtud uudistasime veidi ka ümbrust. Selgus et meie telgi ümber oli veel palju vaikseid magajaid. Kui me telgi lõpuks kokku pakkisime, jäid põliselanikud endiselt vaikselt lebama. Imestasimegi et öösel oli vaikne ja mitte keegi ei lärmanud. Me ööbisime surnuaias.
Otsustasime tagasi sõita sinna linna, kus me eile juba olime JURMALA. Kuna autoga linna sisse sõitmine maksab tervelt 1 latt, siis me sel korral jätsime auto linnast umbes kilomeetri jagu eemale PREDANIE eeslinna raudteejaama. Sealt algas meie teekond Jurmala linna jalgratastega.
Linn Jurmala on üks pikima liivarannaga linn, kus kõik tänavad viivad mereäärde, randa. Ka meie võtsime ikka suuna merele kõige lähemale ja siis veidi edasi.
Oli televisioongi kohal ja me saime ilmselt Läti rahvale näidata, et ei karda nende purskavaid kaevusid - ja siuhti sõitsime nii osavalt läbi veevalangu, et tilkagi vett peale ei pritsinud.
Edev nagu ma juba kord olen. Lootsin minagi siiralt, et äkki teleonud tahavad minuga juttu puhuda. Aga ei mõistnud mina Läti keelt ja see, et ma pole nende rahuvskangelane paistis vist juba kaugele ära. Ühesõnaga ei saanud jutu peale!
No mis siis ikka. Me sõitsime ikka randa välja ja siis leidsime ühe meie jaoks uhke hääberi. Kujutasime juba ette, et ka meil võiks siin keset Läti liivarandasid midagi sellist olla. Sai luusitud ümber häärberi, kust väravad avanesid otse randa ja keset õue oli uhke kuju.
Ruuduke muidugi veidi torises vastu, et kui temal on ikka kolmekorruseline häärber ja siis veel kõrvalmajad, suur aed - ning kole laisk Lõvikutsikas, siis kes kül neid tubasid koristab?
Kutsikas ikka enne leidku rahapada - et teenijaid palgata, siis võib ju ehk isegi lossi peale mõelda. Meie imetlemine lõppes aga sellega - kui häärberi aken avanes, ning purjus vene keelt sõimav Läti mees pistis üürgama. Vat siis tuli ikka kadedus peale kül. Nemad istuvad kuskil nurga toas, joovad end täis - kujutavad ette et on remondimehed ja siis lärmavad!
Oh, kõht kohe läks tühjaks. Peatusimegi kusagil ilusas kohvikus ja tegelesime hommikukohvi, salati ja saiakestega - sest Jurmala linn ei ole mitte üks kilomeeter pikk vaid ikka oma kakskümmend kilomeetrit vähemalt ühest otsast teise ja loomulikult me pidime arvestama sellega, et teisest otsast tuleb ka tagasi tulla!
Teksti läheb edasi seiklused jalgsi 2011: Läti, Jurmala 3osa.