SEIKLUSED SILMAPIIRIL

Lõvikutsikas ja Hiireke

SEIKLUSED AUTOGA 2015
10.07.2015 Tartu
1993 Pontiac Trans Sport SE

Lõvikutsikal ei ole olnud kunagi päris isiklikku autot. Tal on olnud alati auto, mis lõpuks on saanud või jäänud kellegi teise omaks.

68902459

Juba terve aasta on peas idee perre teine auto juurde soetada, selline vanem ja suurem. Ühel õhtul, kui AUTO24 oli avatud – leidsin et autosid müüakse oksjoni korras. Lihtsalt auto on müügis ja tuleb teha aga pakkumine. Ja äkki seal ta oligi. Olin juba ammu Pontiacidel silma peal hoidnud – sest nad on suured ja mahukad autod. Muidu maksavad 1991 aasta Pontiacid 800 eurot – aga oktsionil oli üks 250 eurot. Autoriseerisin ennast ära ja tegin pakkumise +10 eurot ehk 260 eurot.

68902466

Päev hiljem partsatas minu postkasti teade, et te olete oktsioni võitnud ja saate õiguse riigivara võõrandamisele.

Lugesin siis veel auto kohta käiva kirjelduse läbi. Tehniline seisukord teadmata, mootor käivitus, aku nõrk, parempoolne tagumine põrkeraud kriimustatud.

Tasusingi siis raha ära ja 10.07. oli mul kell 12:00 bussipilet Tartu ning tuligi minna uut looma koju tooma.

68902490
Tartu maavalitsuses riigivõõrandamisega tegelev proua oli muidugi üllatunud, et ma ajan sellist juttu – et tahan selle autoga Tallinna sõita. Aga ta kinnitas, et nad on autot proovinud – täku peale pannud ja auto ka käima saanud.

Läksime alla garaaži, panime autole täku peale ja purtsataski käima. Nagu kellavärk. Tõsi garaaži saabus ohtralt heite gaasi. Lasin endast ka foto teha oma uue autoga – nii kui tegi fotoka katik klõpsu, nii otustas auto seisma jääda. Lähemal uurimisel selgus et küte sai otsa. Võtsin siis esimese ettejuhtuva ganistri ja kaapisin tanklasse.

Suure jooksuga sai siis nurgataga ära käidud ja peagi olin tagasi - kallasime see 10 liitrit bentsu autosse ja ennäe imet, kui täkk tuld andis prantsas auto käima.

Hakkasime siis sellega Tartu Linnavalitsuse garaazist välja sõitma. Kuid äkki tuli suur toss üles - selgus et radikas oli üle kuumenenud, see oli vist täitsa tühi.

Jälle kaapisin tuntud teed bentsukasse - sellel korral ostsin tosooli. Ilus sinine vedelik. Kallasime tosooli sisse ja siis saimegi auto garaazist välja. Sõitsin siis ruttu ühe jutiga betsukasse välja. Kui paak täis tangitud - issake 80 liitrit läks ja siis polnud kah päris täis.

Käik sisse ja suund Tallinna poole, kui jõudsin Bentsukast sõita välja 50 meetrit oli vaja vajutada pidurit, et auto seisma jääks – kuid see peale jäi auto päris seisma. Tee või tina, ei kusagilt otsast enam mootorit käima ei saa. Hulk autosid tekkis minu auto taha, kes tuututas – mõned julgemad otsustasid mööda sõita. Ei saanud isegi neid kollaseid vilkuvaid tulesid sisse lülitada, sest autol polnud voolu natukestki.

Helistasingi ühele tuttavale, kes operatiivselt oma väikse furgoonautoga tuli kohale. Jälle kaapisin taas tuntud bentuskasse ning ostsin oranži köie, millega hakata autot vedama. Algul proovisime et äkki saame teise auto pealt käima ajada, ei – see mõte ei aidanud, käima see auto ei läinud. Isegi ei nuuksatanud. No siis tuli ikka teerist vabastada – sikutab siis see väike Peguot pirukas minu Pontiaci nii et kummid vilisevad aega ei kriipsugi edasi ei sõida. Mõtlesin veidi, avastasin et käik oli sisse jäänud. Võtsime siis käigu välja ja hakkasime siis autoga edasi sõitma, mina Pontiaciga nööriga järel ja väike Peguet siis sikutas suure higipulliga ees. Lõpuks jõudsime Sõbra keskuse parklasse, sinna mind jäetigi autoga kahekesi ja jälle mul mure majas. Sai veel kütte peale kah niipalju raha magama pandud.

Võtsin interneti lahti ja oligi esimene puksiirabi Tartust kohal. Tuli kohale elektriline Toyota Prius, tuli nii öelda täkku andma. Köhisin 30 eurot välja ja auto saigi käima. Jälle sama lugu, nagu pidurit vajutasin nii auto seisis. Puksiiri mees teadis täpselt mis autoga tegu oli – see oli ühelt Elva mehelt ära võetud, kes korduvalt napsis peaga otsustas viinapoodi sõita. Ta ise oli veel oma puksiiriga selle sama Pontiaci vedanud Tartu Maavalitsuse keldrisse.

Lõpuks sai mul kopp ette – uue aku jaoks oleks pidanud välja käima samapalju raha nagu mul auto üldse maksis ja kes teab – kas siiski käima läheb. Leppisime kokku – et puksiirimees saab selle auto omale. Tehku sellega mis tahab, viigu või metalli!

Kõndisin siis jala kurvalt Tartu bussijaama et osta pilet ja koju sõita, bussijaamas aga pidas mind kassa juures üks vanempoolne vanahärra kinni ja palus et ma kasutaks Tallinna sõiduks tema sõiduauto teenust, lubas isegi raha mitte küsida. Ta jutustas et oli pikalt reisilt tulnud Võrust mitme päevaselt ürituselt ja liigub edasi Tallinna et koju sõita. Noh – vahet pole, mul täitsa savi, eks ma siis lasin end ruttu ära rääkida ja meie sõit Tallinna hakkas pihta.

Vanahärra oli vägev. Juttu jätkus tal nii palju, et midagi mürisevat. Tal oli Audi 80 – no mina ei tea mis aastast, aga vanem kui minu 1993 aasta Pontiac, mis minust Tartu maha jäigi. Kui Adavere tuuliku juurde jõudsime otsustasime teha söögipeatuse. Vanahärral oli kõht tühjaks läinud. Kapsasime tuulikusse sisse ja tellisimegi siis söögid (no mina kui reisikaaslane loomulikult maksin). Toite ootasime päris kaua – vähemalt tunnike, muudkui ootasime ja ootasime aga rahvast oli palju ja kokka ei kusagil. Lõpuks siis saime oma praed kätte – ning sõitsime edasi Tallinna poole. Vanahärra seletas, kuidas üks sõber talle auto kinkis – no peegleid küll ei olnud ja auto käis Tartu – Tallinn teepeal suht tihti ühest teeäärest teise. Ma hoidsin tugevalt istme küljest kinni – mitu korda tegin ettepaneku, et kui vanahärra ikka väga väsinud on võin ju kah juhtida, kuid mind rooli ei lastud. Lõpuks siis ma koju jõudsingi ja ära sa märgi täitsa elusalt.

Paar päeva hiljem rääkisin üle aia naabrile et ma ostsin auto. See läks kohe nii põlema, kus see siis on – ma räägin Tartu jäi, ei saanud käima. Tüüp seletama, et tema paneb kõik masinad käima ja pakkus lahkesti abi, et toob ära. Tal töö just Tartu kandis ja brigaad saakski endale siis auto. Mis siis ikka, andsin dokumendid ja voli.

Kulus terve nädal, kui naabrimees koju tuligi teatas rõõmasalt et vahetas aku ära, toppis radika mingit modi täis, mis ei lase radikaal joosta ja siis nad olid terve nädala Lõuna-Eestis selelga sõitnud ning isegi Raplamaale ära toonud. Noh läksingi siis oma Pontiacile kusagile järgi ja täitsa sõitis. Oli ikka uhke tunne küll. Kapteni istmed ja mootor tegi mürr, mürr … nüüd ongi mul esimene auto 1993 Pontiac Trans Sport SE.