SEIKLUS JALGRATTAGA 2011
Kuupäev 25.09.2011
Marsruut: Tallinn - Soodevahe - Ülejõe - Veneküla - Loo - Nehatu - Tallinn
Oli aeg kui oli suur Nõukogude Liit. No see oli selle suure isa Breežnevi aeg. Siis sai iga tööstuse tööline kohustuslikus korras käsu arendada põllukultuuri ja maaviljelust. Jagati kõikidele peredele väike maalapike, kus tuli kasvatada põllukultuure enda pere tarbeks. Mühinal kasvasid kartulid, kaalikad, porgandid ja muud põllutooted.
Vene inimene on ikka vähenõudlik nagu vene vilt ja ka sõnakuulelik. Nüüd kus on aastakümneid möödas ja ammu Nõukogude võim kukutatud ning Breežnevgi juba mitmendat korda hauas külge keeranud. Ikka inimesed kasvatavad truult oma kätte antud põllulapil põllutooteid ja arendavad maaviljelust. Aga nüüd … avastas juba üle kahekümne aasta tegutsenud Eesti Vabariik, et kokkuklopsitud majad ja põllulapid häbistavad Eesti riigi pinda ning riivavad uhke lennukiga lendava turisti silma.
Ka mujal maailmas on olemas agulipiirkonnad ja uhked linnakud siis Eesti riigile on häbiks vaesuse näitamine. Hoolimata sellest et Eesti kooliõpeaja saab Soome kooliõpetajaga võrreldes töötu toetust. Või täpsemalt Soome töötu saab ikka oma toetust tsipa rohkem kui Eesti õpetaja.
Ikka on see vene mees ja naine oma kuldse isa Breežnevi käsku täitmas ja põllukultuuri ning maaviljelust arendamas.
STOP! Täna me leiame kurvalt lahkuvaid põllulisi, kes saavad viimast korda oma viljelust nautida, sest aiad on täis Tallinna Lennujaama uhkeid ähvardavaid kollaseid silte „SEE MAA EI KUULU ENAM TEILE!“
Lõvikutsikas ja Ruuduke on juba varakevadest saadik jalgratastega mõõtnud Tallinna linna ja linnaümbrust. Ka tänasel pühapäeva hommikul ajasime jalgrattad tänavale et minna vaatama mida toob meile sügis
Me täpselt ei teadnudki kuhu soovime sõita – äkitsi olime keset Järvevana teed võidu sõitmas ummikus olevate autodega ja juba lendasime üle Tartu maantee risti otse Lennuvälja kõrvale ning enesele märkamata sattusimegi rahva keeli Pilpakülla.
Kurvad inimesed askeldasid oma viimase saagi kallal ja meie fikseerisime neid viimaseid põlluviljasid.
Tallinn on kultuuripealinn 2011. Selle projekti raames on ka Pilpa külla tehtud ehitis „LIFT11“ ehk Lennujaam, Linnuvaatlus punkt, hotell, baar ja seda kõike nii nagu ikka ühele Pilpa küla elanikule kohane jupike siit ja jupike sealt.
Kui hakkasime jalgratastega taas Tallinna linna otsima selgus et olime linna sootuks ära kaotanud ja meie rattad veeresid Soodevahe külast Lagedile, Ülejõele, Venekülla ja Loole. Ega me ise ka ei teadnud kuhu satume aga õnneks Harju Elektrijaama korsten tundus natukenegi tuttav olevat ja me leidsime üles hoopis Tartu maantee asemel Vana Narva maantee ja siis oli natukesekski meel rõõmus, et näe jälle Tallinn.
Kuid kauaks meil seda Tallinnat ei õnnestundki nautida, sest ärge kujutage ette et me nii head jalgratturid oleme ja suudame koos autodega Peterburi maanteel sõita 70 km/tunnis. Ei suuda, otsutasime ära pöörata kusagile Lasnamäe majade vahele, et saaks oma mõtetega mööda Punast tänavat ikka meile tuttava mere suunas liikuda. Jälle eksisime ära. Viimati kui Lõvikutsikas käis kaugel islamimaal kohtas ta seal uhkeid kirikuid ja ka täna sattus meie silmapiirile üle põldude ja kraavide ette üks suur kirik. Kirik kus lõpeb Lasnamäe ja algab … vat ei tea meiegi mis koht see algas, igatahes oli seal ilus vaade ja paisti ka Pirita ja meri ja palju muud, kuid ikkagi oli üks suur ja kõle tühermaa ühel pool põld ja teisel pool paekallas kust oli suhteliselt ohtlik liikuda, sest kukkumine oleks valus olnud. Vaade seegi!
Meid päästis lõpuks teeots, mida olime eelmisel matkal ekslikul juba kohanud. Me leidsime üles õnneks taas Tallinna Lauluväljaku ja sealt edasi oskasime ikka edasi oma tänaseks juba vana sissekäidud jalgratta teedpidi minna Sadama suunas. Kui jõudsime sadamale üsna lähedale kihutas meist mööda otse kusagilt võsatukast läbi üks võidusõidu ratas. Näe – tema sai otse! Ja meie totud sõidame koguaeg ringi ratas! Loomulikult paha aimamata ei hakanud meiegi pidureid vajutama ja sõitsime kiirustajale omas rütmis järgi. Sadam lähenes ja meie kiirus aina vähenes, kuni lõpuks Ruudke üldse jalgratta käekõrvale võttis. Sest tervelt kogu meie jalgrattaga sõidetud teekondade ajal pole meid kunagi tehnika alt vedanud. Ikka on kummid täis olnud aga nüüd justkui märk sellest et kätte on jõudnud sügis ja tuleb peagi talv. Et me peame tegema vähemalt mõnes ajaks jalgratastega sõitmisele pausi. Ruuduke pidi oma viimast teekonda sellel aastal oma viis – kuus kilomeetrit jätkama jalgratas käekõrval. Aga ärge muretsege, peagi me sõidame jälle kas siis jalgsi, autoga, rongiga, laevaga või äkki juhtub ka see asi et ükskord elus satub lõvikutsika jalg ka lennukisse mis pole veel tänaseni juhtunud!