GRUUSIA 12.07.2023 – 19.07.2023
Seekordne reis Gruusiasse sai teoks ühe Lõvikutsika tuttava eestvedamisel. Nimelt üks pensionil olev bussijuht oli aastaid tagasi omale Gruusiasse elamise soetanud ning käis nüüd seal juba mitmeid aastaid puhkamas ning ilusaid ilmu nautimas. Too bussijuht oli Lõvikutsika tuttav ning alati meil külas käies kutsus aga meid ka Gruusiasse. Sellel suvel otsustasime siis Gruusiat lõpuks kaema minna. Piletid soetasime Tallinn – Kutaisi liinilennule ning kaks esimest ööbimist sebisime ka Gruusia eestlaste juurde Kutaisi linna. Kuna ei soovinud terve nädal pensionil oleva bussijuhi kaelapeal olla.
Nimelt oli ka üks Tartu noor perekond omale Kutaisi maja ostnud ning nüüd pakkusid seal külaliskortereid rendile. Nendeni jõudsin internetis surfates nende koduleht on: https://kutaisiguesthouse.com/ . See pere rentis kohapeal meile ka terveks nädalaks oma auto, nii et sõiduvahend oli terveks nädalaks meil olemas.
See reis oli meil samuti seljakottidega, kuid Hiirekese seljakott olevat ikka liiga suur ja selle eest küsiti Tallinna lennujaamas enne lennukile minemist lausa 52€ raha juurde. Mis siis et kõik kümme eelnevat lendu ei ole probleemi olnud. Lõvikutsika lisa koti kohta kobiseti ka, et olge õnnelik et mul täna hea tuju on ja ma teilt veel lisaraha ei kasseeri. Et sellise mõru maiguga lennureis siis algaski.
Lennuk sõitis ringiga mööda Ukraina piiri kuna Ukrainas on teadupärast sõda ning lennukid kõik väldivad Ukraina õhuruumi minemast. Kutaisi linna jõudsime keset päeva ning hakkasime siis lennujaamas otsima buss millega kesklinna jõuda. Eelnevalt oli guesthausi peremees kinnitanud, et bussid on planeeritud sõitma siis kui lennukid saabuvad. Meie aga otsisime ja otsisime ei leidnud bussipeatustki, rääkimata mõnest bussist mis oleks meid linna viinud. Ei jäänud meil muud üle kui taksoga minna. Bolt oli ka sellel maal olemas.
Istusime Bolti ja sõit võis alata. Takso aknast nägime esmamuljet Gruusiast. See on ikka kardinaalselt teistsugune kui euroopa ja see mida me tavareisidel olime harjunud nägema ja kogema. Esiteks koduloomad kes elavadki lahtiselt tänavatel: sead, lambad, lehmad, koerad, kassid, hobused, pullid. Inimesed on teinudki aedadesse augud kust kaudu siis koduloomad koju tulla saavad ja siis jälle tänavatele sööma ja magama minna. Need loomad olid liiklusega nii harjunud, et ei liigutanud kõrva ka mitte kui suured autod vuhisesid täie kiirusega mööda. Ühtegi loomalaipa me nädala aja jooksul seal ei näinud. Lehmad magasid pead asfaldil ja ka tee keeru kohtade peal lihtsalt lamasid ja mäletsesid ja sina vaata siis kuidas ja kust saad nendest mööda. Loomad olid teel liikudes rahulikud, kindlasuunalised. Kui lehm ikka otsustas üle tee minna siis läks otsejoones tavaliselt diagonaalis üle tee, kindla sammuga ja pea püsti. Ei teda ei huvitanud palju seal teel autosid liikus või kas keegi äkki teda laiaks sõidab. Õnnelikud stressivabalt kasvavad loomad. Sigadel olid kaelas pulkadest raamid, arvatavasti selleks, et siga kuskile kitsasse kohta ei roniks ja siis sinna kinni ei jääks.
Samuti koerad, kassid kellel olid kõrvades plastmassist latakad, et nad on märgistatud, elavad vabalt Gruusias lahtiselt ning neid toidab terve ühiskond. Kõik inimesed annavad neile midagi süüa ja kondibugette seal näha ei olnud, kõik olid trullakad penid. Koertel olid linnas tänavatele kuudid ehitatud mida siis erinevad koerad võisid kasutada.
Takso viis meid esimisse ööbimispaika, Kutaisi guesthausi ning seal oli meil kaheks ööks ööbimine renditud. Tuba, vannituba ja voodi, rõdu. „Tornike“ nagu pererahvas seda maja hellitavalt kutsus. Hullumeelne ettevõtmine ikka, osta Gruusiasse poollagunenud maja ja hakata seal elama. Nende eestlaste elu olust ja maja ehitamisest on neil terve koduleht, kust leiab nii põnevat sealsest elust olust: https://kutaisiguesthouse.com/ kes soovib veel infot on seal palju lugeda.
Juba esimesel päeval kondasime Kutaisi linnas kõik vaatamisväärsused läbi: rippraudtee kahe mäe vahel üle jõe, klaasist sild – tõsi sillal olid ainult mõned ruudud klaasi, mõned turud ja huvitavad linnatänavad.
Supermarketid Kutaisi linnas. Kindlasti on supermarketi ust valvamas kohalik koer kes sulle enne poodi senemist selgeks teeb, et talle tuleb ka poest midagi osta. Ma ei kujuta ette poest väljumist kui talle juhuslikult midagi ei ostetud või et teda on ära unustatud, siis kindlasti kaugele sa ei jõua ja vudid kiiresti poe poole tagasi et sõbrale lohutust osta. Poes tihti kohapeal valmistatakse gruusia leiba, soe ja värske lameleib. Ega muud eriti nendest poodidest osta ei olegi kui vajalikku söögipoolist millega hinge sees hoida. Toiduvalik on supermarketites äärmiselt kesine, nagu kaugel nõukaajal. Ei valmistoidu lettisid ega puuviljavalikut. Suur valik on asjadest turul, letialune kaup ja suured valikud.
Tänavatel on palju auke, aukude ees eelnevalt hoiatusi liiklusmärke ei ole, sest et neid märke oleks siis nii palju tarvis et plekitööstus ei jõua neid nii palju valmistada. Tänavate ääres on palju maju, majad on sellised nagu nõukaajal meil, pikad pesunöörid üle hoovide, räämas hoovid, muru ei niida keegi, elektripostide otsas on tuhat traati ja liini. Kõrged plekist või puulippidest aiad, iga aed ise kuju kõrguse ja mustri ning värviga. Huvitav oli see et aedades mitte kuskil ei olnud näha, et keegi kasvataks ise mingit puuvilja või juurvilja. Ometi hea soe kliima ja tingimused kasvatuseks ju oleks. Ju siis turult on odavam osta kui ise kraapida.
Ärgmisel päeval rentisime pererahvalt auto ja suundusime riigi põhja poole kus oli Martvili ja Okatse kanjon. Kanjonid olid sel päeval kahjuks suletud, kuna olevat suured vihmasajud olnud ning inimesi kanjonite juurde ei lastud, isegi ei näinud kuskil midagi, et võiks kanjoni moodi olla.
Autoga sõit Gruusias see on ka omaette kogemus. Tuhanded ettearvamatud koduloomad teel, kümned tuhanded ootamatud augud ja sõiduread. Sõiduridasid autod ei tunnista ja ega neid ei ole eriti asfaldile joonistatud ka. Sujuvalt moodustuvad kaherealisest teest suvalises kohas viierealised teed ja siis jälle kahe või üherealine. Ikka nii kuidas inimesel tuleb pähe liikluses nahaalne olla ja ta otsustab uue rea autodest tekitada. Samuti jalakäiad, liiguvad seal kus pähe tuleb, läheb üle tee sealt kust ta soovib mis siis et ülekäigu sebra on joonistatud mõned meetrid teisel pool. Tema läheb ikka mõned meetrid teisest kohast, autode vahelt laveerides. Valgusfoorid need on vist järgmisel sajandil kasutatavad, sest et praegu on need lihtsalt värvimuusikaks tänaval, keegi ei näegi neid. Ainult kaks hullu eestist kes võtsid mõtte auto rentida ja kultuurselt liiklema hakata, naerukoht.
Autod, muidugi on pleki ja roostehunnikud mis igalt poolt mõlkis ja puudu olevate stangedega. Kindlasti on pooled autodest parempoolse rooliasetusega või ringi tõstetud vasakule poole, nii et rooli küljes olevad suunatule ja klaasipühkija asukoht on ka vastupidi. Nii oli ka meie rendiauto, et tahaks nagu suunda näidata aga paned iga kord hoopis klaasipühkijad käima. See kiiks jääb muideks külge ja siis Eestimaal tagasi olles, paned jälle suunatule asemel klaasipühkija käima. Tühiasi, peaasi et liigub ja rõõmus sõit võibki alata. Vaba liikluskultuur, nii nagu inimene arvab et tema võiks liikuda. Ei tea millest koosneb neil seal kohalik autokooli eksam ja õpetus? Täitsa huvitav!
Kuna kanjonid olid suletud mõtlesime et suundume riigi põhja poole kus oli Khvali mägi. Khvali mägi on 2000m kõrgune lubjakivimägi. See paistab igalt poolt Gruusias silma, hiiglaslik valge mäestik. Kuna sinna kõrgele saab autoga peaaegu üles välja, siis tuleb meie mägedearmastajatel sellest võimalusest ju kinni haarata. Auto vingus küll kõrguse poole rühkides kuid üles me jõudsime. Jätsime auto parklasse kus ka teisi autosid oli ja suundusime jalgsi edasi. Minna oli kolm kilomeetrit mäkke. Üleval oli võimas vaade, valgete mägede taga on venemaa ja sinna ei lähe mitte ühtegi teed lähima 1000 kilomeetri ulatuses. Mäe tipus oli üks pühakoda ja palju riste mille tähendust ei tea. Samuti uhked mägede pojad oma kaunite hobustega, hobustel pead püsti ning igal sammul perutama hakkamas. Kaunid mehised mägede pojad hobuseid graatsiliselt ja mehiselt taltsutamas. Vaatasime, pildistasime, ilm oli ilus ja tuju hea. Suundusime alla tagasi kuna õhtu hakkas juba saabuma.
Ülejärgmisel päeval jätsime pererahvaga hüvasti ning hakkasime liikuma autoga Bathumi poole, kus pidime saama siis kokku meid külla ootavale bussijuhile. Kuid küllakutse tundus juba naljakas, nimelt mitte keegi meie telefoni vastu ei võtnud, ühelegi kirjale ega sõnumile ei vastatud. Kummaline. Lõvikutsikas ütles, et sellist tempu vabandab vaid surm – ning see lendulastud mõte osutuski kahjuks tõeks. Kui reisilt tagasi olime, siis saime teada, et meie tuttav bussijuht olevatki ära surnud just siis kui me Gruusiasse jõudsime.
Liikusime mööda Gruusia lõuna poolset teed pidi ühe looduslikult mineraalvee basseinini. Olevat tasuta ning pildid olid ilusad. Sinna viiv tee oli kruusatee, megasuurte aukudega, suurte veelompidega ning seal pidi mega aeglaselt sõitma. Kohale jõudes võttis meid vastu munahaisu välja ajav kuumaveelomp. Lombis ligunesid mõned karvased kohalikud ning me ei hakanud end nende vahele sinna haisvasse lompi litsuma. Tegime tiiru ümber lombi, katsusime käega kuuma vett ja liikusime tagasi auto poole. Võib-olla oli ilgelt tervislik kuid jätsime selle pakatava tervise seekord teistele.
Ühel päeval külastasime Makhuntseti Waterfalli kus kõrge juga maandus mäestike vahel. Palju oli turiste kes aga pildistasid end kõrge joa taustal.
Möödusime Dandolo kivisillast, tegime seal pilte ja suundusime aga edasi. Sild on üks esimesi kivist laotud sildadest kust hobuvankrid liikusid. Sõitsime mööda kitsaid mägiteid ja nautisime mägivaateid. Käisime kohalikus kohvikus Hinkaalisid söömas, nagu meie belmeenid aga poole suuremad ja igas kotikeses on buljong. Seda süüakse näppudega nii et terve kotike pannakse korraga suhu ja näritakse korraga, et väärtuslik buljong kaduma ei läheks. Igal juhul väga vürtsikas söök oli, suu õhetas kohe mitu tundi takka järgi.
Bathumi jõudes pidime rentima ööbimise kuna meie tuttav oli maa alla kadunud. Rentisime Apartments Aura ning viibisime seal kaks ööd. Seal saime pesumasinaga kõik oma pesud ja riided puhtaks pesta. Seepärast on reisi keskel hea apartementi kasutada, et seal on olemas pesumasin. Tohutu kõrge hotell kauni Musta mere ääres. Tohutult ummikuid ning auto jäi lausa kahe kilomeetri kaugusele hotellist. Hotelli pääsemiseks saime võtmekapi koodi, sealt leidsime toavõtme ja suundusime tuppa.
Bathum on kuurortlinn, pikk rannapromenaad Musta mere kaldal, turistilõksud ja vaatamisväärsused. Musta mere rannaäär oli kivine ning eriti vette ei kutsunud. Rannas oli palju vene turiste ning igal pool sai vene keelega ideaalselt hakkama. Kauplustes ja söögikohtades oli vene keel esimene keel millega turisti poole pöörduti. Uurides ise, et ega me Venemaalt ei ole. Venelasi nimetasid nad okupantideks ja näoilme kohe muutus kui kuulsid et me oleme Baltikumist.
Bathumis sõitsime rippraudteega ühe mäe tippu ja tagasi, rannas oli Nino ja Ali skulptuur. Kaks suurt inimkuju kes pöörlevad üksteisest läbi. Näidates armastuse aja kulgu, et kaks inimest eemalduvad üksteisest ja saavad teatud aja möödudes jälle kokku ja jälle eemalduvad teineteisest oma toimetusi tegema.
Vaatamisväärsus oli Gruusia tähestikuline torn mille tipus oli panoraamratas kust sai linna vaadata ja mis pöörles ning seal otsas oli ka restoran kus sai imepeent ning kallist restoranitoitu soovi korral mekkida.
Suur, suur vaateratas rannas, igasuguse nodi müügiputkad ning palju turiste kes kõik edasi tagasi siiberdasid ja rannamenust osa saavad.
Külastasime ka laulvaid purskkaevusid, sümfoonia muusika saatel purskkaevud pritsivad vett ning värvilised tuled valgustavad seda ilu. Keskel oli saareke ning perekonnaseisu amet, kus sai siis end lasta paari panna ja ka lahutada.
Möödusime seal kõrval olevast jaapani aiast, kus erinevate taimede ja puude kollektsioon. Need kõrged kõrkjad oli suhkruroog.
Sõime MC Donaldis. Väga huvitav disain, eemalt vaadates tavaline viltuse katusega kivimaja, aga sees selline roheline katusekohvik. Vau, see oli tõesti vau kui omapärane, ei olnud kuskil maal sellist disaini enne näinud.
Bathumis oli ka Claire nimeline kohvik. Seega äri alustamiseks juba ettevõte loodud. Kahjuks oli see aga praegu suletud. Hiljem ei olnud enam aega kaema minna, sest et see asus meie elukohast üpris kaugel.
Kuna Bathumi linn sai juba läbi kolatud ning reisi oli alles veel mitu päeva, otsustasime külastada Abhaasia suurimat linna Suhhuumit ning seal läheduses olevat Salme küla kus väidetavalt on ka eestlaste küla, kuhu eestlased sõja ajal küüditati. Uurisime internetist kas sinna on võimalik üldsegi minna. Info selle koha külastuse võimalikkusest on null. Otsustasime ise siis lähemalt uurima minna. Saame piirist üle või ei saa.
Sõitsime ja sõitsime, äkki tõkkepuu ees ja autod peatuvad seal. Mõned liiguvad edasi, teised keeravad parklasse enne tõkkepuud. Suundusime ka parklasse et eemalt mängu jälgida. Vaatasime, et osad lähevad jalgsi edasi ja jäävad seal peale tõkkepuud bussi või autosid ootama. Mõtlesime et lähme siis ka targad näod peas jala edasi, et vaatame mis saab. Võtsime passid kaasa, kerge koti õlale, asjaliku näo pähe ja suundusime kindlal sammul tõkkepuu suunas. Meid kõnetas eemalt üks vene keelt kõnelev piirivalvur „Kuhu nüüd“! Me kogelesime, „me oleme turistid“. Võõras piirivalvur „Ma näen, et olete turistid ja edasi“? Meie , et „Me tahame edasi minna, sinna“. Piirivalvur „Sinna ei saa, saab ainult tagasi“! Ja nii me siis ringi keerasime ja auto poole tagasi suundusime.
Mis siis edasi ,edasi hakkas vihma sadama ja liikusime mööda põhjapoolset Gruusiat teadmatuse suunas. Teel olid mitmed külakesed, majakesed. Majad on neil suured, suurte võimsate treppidega, kuid lagunenud, räämas aedadega. Palju oli tühje mahajäetud maju, et oleks soodne elamispind igalt poolt võtta. Arvatavasti hakkab seal ka külaelu välja surema, inimesed kolivad linnadesse kus on tööd ja leiba.
Vihmasadu oli ühes külas nii suur olnud et lausa labidatega kühveldati mägedest tulevaid mudavoolusid. See oli selline savisegune pruun paks löga mida siis labidatega sõiduteele jalgteedelt kühveldati. Teedel puudub vee äravooluks kanalisatsioon, kõik löga suunatakse lihtsalt mäest alla vabavooluga.
Meie aga liikusime edasi ja teel olles broneerisime omale ööbimise järgmisesse kohta, Garden Palace Hotell, viis tärni. Hotelli otsisime väikeses linnas kohe terve tunni. Kuna gps näitas aga kohta kus oli park, aga seal ju hotelli näha ei olnud. Tiirutasime ja tiirutasime ümber pargi ja tänavaid, aga hotelli ei kuskil. Lõpuks mitme inimese käest küsides saime aru, et ainult hotelli üks külg oli pargi ääres ja hoopis teiselpool teed. Nime ei paistnud kusagilt.
Üles leidsime uhke hotelli. Uhke oli see küll, me olime vist ainsad külastajad, meie auks pandi kohe muusika hotelli kõige kõrgemalt restoranist mängima, mis kõlas üle linna. Et nii väärt külalised olime. Läksime siis ka kaema mis restoran seal hotelli katusel on, et kohe muusika üle linna kajab. Sõitsime liftiga üles, avasime ukse. Oplaa siin ei aindsatki hingelist, kelner jooksis nii et pannid lendasid meile kohe menüüd tooma, teine hakkas kohe šampust valama. Et rikkad külastajad saabusid. Meie viisakusest aitäh ja kadusime ruttu liftiga alla ja läksime kõrvalasuvasse parki kõndima.
Pargis oli mingi mitmekorruseline lossimoodi ehitis ja liigirikkalik aed. Aias õitsesid erinevad põõsad, lilled, mängisid lapsed ja istusid vanamammid. Siin seal jooksid koertekarjad ja ajasid haukudes omi asju ja mängisid omi mänge.
Hommiksöök selles hotellis oli samuti võimas, meile personaalselt vaaritatud, suur suur toidukandik koos mitmete erinevate toitudega. Kohe nii piindlik oli seda sinna alles jätta. Pakkisin kotti ka ikka nii palju kui oli võimalik, lihtsalt imelik oli seda kõike sinna alles jätta.
Lahkusime hotellist ja külastasime veel kohalikku turgu. Mega turg oli, kui palju asju, nii palju erinevaid asju ja osakondi ei olegi kuskil maal ega turul näinud. Lihtsalt kirjeldamatu. Ei tea kust see kaup seal küll tuleb? Meil saab öelda et Poola kaup, aga vaevalt et Gruusias Poola kaupa müüakse.
Teele jäi ka rauast tee mis kulges mäestikes üles ja alla. See oli kanjoni vaatlemiseks turistidele loodud. Meie kui mägede armastajad läksime kohe rauast teed ja treppidele ronima. Tegime pilte ja ronisime aga edasi. Päris viis kilomeetrit oli see rauast teerada.
Kuna Gruusiale sai põhjast ja lõunast juba tiir peale sõidetud otsustasime minna Kutaisi linna tagasi üks päev varem kui olime planeerinud. Otsisime Bookingust uue ööbimise nimega Hotell Tolia. Kaarti uurides nägime et hotell asub haiglas. Arvasime et haiglaga ühes majas. Kohale jõudes selgus, et hoopis haigla vastas asub hotell. Et kaardil olev info on selles riigis ebatäpne. Maja seintel olid alles tuletõrje tarvikud.
Kondasime veel terve päeva Kutaisi linnas ja viisime oma truu ja vastupidava auto pererahvale tagasi. Auto jäi terveks selles hullumeelses vabakasvatusega riigis. Kui meeldib nostalgia, nõukaaegsus ja vaba olemine, siis on see just see riik mida kindlasti tasub külastada.