SEIKLUSED SILMAPIIRIL

Lõvikutsikas ja Hiireke

PORTUGAL - LISSABON
12.04.2019

Maandumine Lissaboni Lennuväljale oli edukas. Lennuk maandus väga sujuvalt – mis siis et üle tunni hiljem kui algselt plaanitud.

Väsinud – kuid õnnelikke nägudega reisijad muudkui voorisid ja voorisid lennukist välja. LÕVIKUTSIKAS oli ECONOMITY LIGHT reisija, seega oleks ta kohe saanud linna peale laiama minna – aga ta pidi ära ootama oma kaasreisijad, kes olid REIN JA MELLE. Neil olid kaasa võetud kummalgil suured – suured reisikohvrid. Ega mina ei tea – kas neil neid kohvreid vajagi läheb. Aga kaasa olid need tiritud.

Lõpuks kui linnapeale jõudsime oli kell juba 1 öösel. Vaatasime kõik vasakule ja paremale. Inimesed muudkui sagisid iga üks tahtis saada endale mõnda neljarattalist tõlda – mis ta koju viib.

LÕVIKUTSIKAS oli sellel korral veidi ka ette valmistanud. Nimelt EESTIS sai tehtud mobiiltelefonile lisakaart, millega sai kogu EUROOPAS ilma täiendava tasuta käia internetis ja vabalt helistada sinna kuhu süda soovis, saigi siis uue numbriga SIM kaart aktiveeritud ning sisse lülitada INTERNET. INTERNETIS paistis äpp nimega UBER. Me otsustasime sõita oma koju – kolmekorruselisse majja UBERIGA.

Auto valitud, tuligi see ruttu meile lennujaama vastu. Telefon näitab et auto ootab ja meie muudkui ootame. Kus see auto siis on? Terve taksopark on autosid täis – aga meie UBERit pole kusagil. Lõpuks hakkas LÕVIKUTSIKAS täiendava juhendi peale kõndima. Sai selgeks tõsiasi, et UBERite jaoks on hoopis lennujaama taga eraldi parkimise koht ja nendel sinna kus on päris taksod ja bussid asja ei olegi. Jõudes uude parklasse nägime kuidas üks uhke elektriauto NISSAN LEAF meie nina eest minema sõitis. Telefoni tuli teade „Klienti ei leitud!“. Kohe kasseeriti ka pangakaardilt 5 EUR kahjutasu. Meid jäeti lihtsalt lennujaama maha. Moraal: Kui soovid kasutada UBERIT võõras linnas, siis õpi enne UBERIT kasutama!

 

REIN oli kohe päris kuri jälle, et ta peab hakkama jala hotelli minema. MAPS.ME näitas et kõndida tuleb lausa 16 kilomeetrit. Nii ei ole bussijuhile kombeks. Seega LÕVIKUTSIKAS tellis järjekordse UBERI. Sellel korral piirasime platsi ümber. MELLE ootas väravas. Rein vaatas üle platsi ja LÕVIKUTSIKAS seisis parkimisjoonte juures ja hoidis vaba kohta!

Ja auto tuligi. Sellel korral läks meil hästi. Meie kohvrid pakiti väikesesse RENAULT. Kõigepealt topti Lõvikutsika seljakott. See mahtus vabalt ära. Siis toodi MELLE reisikohver. See mahtus kah kuidagi ära. Ja lõpuks tuli REIN veel suurema reisikohvriga kohale. Sellise näoilme eest mis taksojuhile tekkis, tasus isegi peale maksta. Ta oli väga üllatunud et inimestel kõigil on kohvrid. Lõpuks kiskusime kõik kohvrid autost välja. Rein ja Marelle panid oma kohvrid autosse tagasi, suure katsetamise peale läks ka pagas kinni. Lõvikutsikas pidi oma märsi aga sülle võtma.

Auto vuras läbi linna. Mellele meeldis väga vaadata kas taksojuhi ja lõvikutsika telefonid näitasid täpselt ühte teekonda. Rein veel imestas kuidas on lubatud keset linna sõita 100 kilomeetrilise tunni kiirusega. Siis aga selgitas LÕVIKUTSIKAS et tegu on kiirteega ja see et tee läbi linna läheb, ei tähenda midagi. Siin on lubatud sajaga sõita.

DSC 1097

Leidsime oma kolmekorruselise maja ülesse. Lõvikutsikas läks kokkulepitud kohta ja sai sealt toa võtme. No mis see kokkulepitud koht ikka muu oli kui nurga taga asuv postkast. Võti oli postkasti meile jäetud. Majaomanikke me ei näinudki kogu reisi jooksul.

Avasime ukse ja hakkasime vanast krägisevast trepist ülesse minema. Eelnevalt olid majaomanikud tungiva palve LÕVIKUTIKALE edastanud: „Palun tulge hästi vaikselt, sest teised kõik magavad!“.

Me siis tulimegi väga vaikselt. Kõgepealt kukkus Reinul kohver suure pauguga pikali. Siis ta hakkas trepist üles tulema ja iga jalasamm oli kui telliskividega loopimine. Lõvikutsikas jõudis kolmandale korrusele ja hakkas pimedas ust muukima. Ei raatsinud me tuld põlema panna. Aga uks see ei avanenud. Siis otsis Lõvikutsikas ülesse mobiili valguse saatel lüliti – kust koridori tuli põlema panna. Vajutasin ja helises hoopis kell. Muukisin ust veel edasi ja nägin kuidas ukse alla ilmus valgus. Uks avanes ja sealt vaatas otsa väga kurja näoga mees. Ma olin üllatunud. Ta küsis „Mis teil vaja“. Ma räägin et me elame siin kolmanda korrusel. Ta vastas et see on hoopis teine korrus. Kolmas on pööningul. Läksime Mellega trepist alla lugesime uuesti korrused üle esimene, teine, kolmas ja olime jälle teise korruse ukse taga. Siis aga otsustas lõvikutsikas edasi minna poonigu trepis kõrgemale ja hakkas järgmist ust muukima. Ka see ei avanenud. Selgus et jälle oli vale uks, sest ukse kõrval oli veel üks uks – millel oli ka link. Proovisime ka seda avada. Ei avanenud. Lõpuks tuli REIN. Keeras võtit sikutas ust enda poole ja … see avanes! Me saime tuppa! Hiljem LÕVIKUTSIKALE meenus et jah – välismaal on esimene korrus hoopis 0 korrus. Ja meie mõistes teine korrus esimene korrus. Selles majas nimetati 0 korrust P korruseks – võibolla see tähendas personali korrus. Täpselt ei tea.

DSC 1103

LÕVIKUTSIKAS oli surmani väsinud. Üritas voodisse pikali visata ja siis ütles REIN. Ega me siia magama ei tulnud. Nüüd lähme linnapale jalutama. Öösel kell 2 – jalutama! Aga noh ei saanud vastu kah vaielda ja tuligi minna. Kiiresti sai ka üks väike teekond välja mõeldud ning hakkasimegi astuma. Soe oli. Täpselt kell 3 öösel oli 13 kraadi sooja -keset aprilli. Lõpuks jõudsime kusagile staadioni taha heinamaale ja LÕVIKUTSIKAS ütles, siit tuleb edasi minna. REIN vaatas vasakule ja paremale aga mida polnud – polnud teed. Tee oli otse heinamaa sees ja mäest üles. Läksin siis ees ja REIN ja MELLE tuli vaikselt hirmuga järgi. Kui heinamaa ära lõppes me olime oma kitsast mägiteed ülesse jõudnud, siis oli sealt väga uhke alla vaata. Olime kohe mitmekorruselise maja kõrgusel kalju serval. Liikusime vaikselt tutvusime vana aegse Belemiga. Me nimelt ei elanud Lissabonis vaid hoopis Lissaboni äärelinnas Belemis – otse presidendipalee kõrval. Lõpuks kui koju tagasi jõudsime oli LÕVIKUTSIKAL jalad väga valusad. Kuid REIN ja MELLE olid seda nägu, nagu tahaks veel hommikuni jalutada.

DSC 1107

Nemad minust sinna laua taha istuma jäid. Mina läksin oma pimedasse tuppa – sest lülitit vajutades tuli põlema ei läinudki – ju siis kõik elektripirnid selles toas olid katki.

DSC 1108