SEIKLUSED SILMAPIIRIL

Lõvikutsikas ja Hiireke

holland amsterdam

netherlands 640

SEIKLUSED LENNUKIGA 2016
Sihtkoht: Holland, Amsterdam

Reisi aeg: 08.-12.12.2016
Lennufirma: Air Baltic
Reisikorraldaja: (omal käel)
Seiklejad: Lõvikutsikas ja Hiireke

Amsterdam, Amsterdam on miskipärast olnud Hiirekese unistus juba aastaid, külastada just jõulude eelsel ajal Amsterdami. Hiirekese meelest oli kogu Euroopa jõulueelne uhkus ja toredus koondunud just Amsterdami. Kümmekond aastat tagasi oli Hiireke juba sirvinud reisikalooge ja isegi ükskord juba bussireisigi Amsterdami tahtnud broneerida kuid siis ei olnud kaaslast kellega reisile minna, kedagi nagu ei tõmmanud minna jõulude ajal Amsterdami, pigem ikka kutsutakse Hollandit tulpide maaks ja enamus lähevad sinna ikka kevadel. Lõvikutsikas kes oli Hiirekese mõttega juba samuti aastaid harjunud, külastada just jõulude eel Amsterdami, märkas äkki reklaami, AirBalticuga 19€ eest Amsterdami. Selge, siis tuleb seal ju ära käia kui nii soodsalt pakutakse. Lähemalt lennuaegasid uurides ja reisipäevasid sobitades selgus tõsiasi, et nii soodsalt ikka reisida ei saa, tuleb ikka oma sadasid luftitada. Kuna juba reisiärevus oli hinge pugenud ei tahtnud ettevõtmisest siiski loobuda. Reisikuupäevad kokku sobitatud, lennupiletki broneeritud ja välja prinditud, jäime reisiaega ootama. Broneerisime lennureisi neljaks päevaks Amsterdami ja seekord täitsa omal käel, ei mingit reisikorraldajat ega vahendusfirmat.

Reis algas hommikul vara, kassi Mustu olin viinud eelmine päev juba linnakorteri mugavusi maitsma. Kuna eelmine õhtu oli veel üks tööalane üritus vaja korda ajada, siis võtsin päeval kassi ja viisin linnakorterisse ning pidin peale üritust veel teda sinna vaatama ja paitama minema. Jumal tänatud, et ma ikka peale nelja tundi korterimõnusid teda ikka sinna vaatama läksin, ta vaeseke ei saanud aru, miks teda sinna oli toodud. Oli nagu nahk pikali maas koridori nurgas ja nii kurb kui kurb, täitsa nagu elutu keha. Võtsin ta vaesekese siis sealt sülle, siis nagu elavnes, et ikka omainimene ja jutustasin pika loo talle, et tulen tagasi ja teda ei jäta ma siia vaid ajutiselt mõned päevad. Ei tea kas ta sai aru minust või leppis teadmisega, et ehk tulen teda veel vaatama. Krõmpsutas krõbinaid, lakkus konservi ja näitas ennast rõõmsamalt. Nii ta siis südamevalus sinna linnakorterisse jätsin ja koju läksin, et hommikul vara alustada teed Amsterdami poole.

Seekord oli selline lend et kõik reisiks vajaminev davaar pidi mahtuma lennuki käsipagasisse ning suurt kohvrit kaasa ei saanud võtta. Seega tuli kõik talvevarustus selga ära mahutada, et kott ikka vajalikud kilogrammid kaaluks ning rohkem ei kaaluks. Seega nagu kubujuss turvaväravate vahele minnes ja sealt hirmuga läbi minnes, kas hakkab piiksuma või mitte, sest erinevalt eelmistest kordadest oli mul palju ka kaasas metalli. Metall on peidetud minu keha sisse, lausa kaks plaati ja kaheksateist kruvi, ju need turvaväravate vahel ikka lärmi tegema hakkavad. Aga seekord olid väravad vait, võib-olla minu vatipükstest ei kumanud metall läbi. Jõudes lennukisse tuli liigne soe varustus kotti toppida, muidu oleks ju ära kõrbenud ja lennusõit võiski alata.

Amsterdami jõudsime vara hommikul, kuna hotelli varem ikka ei saa minna kui alles kahe paiku päeval, siis otsustasime aegamisi veel kesklinnas ringi konnata. Lennuk tegi õhus linna kohal tiiru, aknast oli hea näha, et merele oli rajatud suur tamm, et liigne vesi kinni peatada. Teadupoolest asub Amsterdam ju allpool merepinda ja siis tuleb ju vesi kinni peatada muidu ujutaks ju linna üle. Samuti on linnas väga palju veekanaleid ja jõgesid, et ikka veeteid kasutada kauba vedamiseks ja liikumiseks. Kuna merele on rajatud suur tamm ette, siis vee tõusud ja mõõnad ning merelaineid linnakanalites ei ole. Annab see omakorda soodsa võimaluse ehitada oma kodu vee peale, nii on kohalikud kasutanud ära kõik kanalite ääred majade ehitamiseks, on selliseid paatmaju kui ka kindlatele vundamentidele rajatud majakesi vette. Samuti ei külmu mitte kunagi kanalites vesi ka ära, sest et talve temperatuur ei lähe alla nulli, seega ei ole ka karta külmakerkeid ja jää paisumisest tingitud surumist majade vundamentidele. Kuigi meie maal ikka võimalusel juhitakse vesi maja vundamentidest eemale, et niiskus maija ei tungiks ja seal vundament täitsa vee sees, kas seal siis niiskus ei tungi sedakaudu maija, mõistatus? Amsterdamis oli +10 kraadi sooja, väga udune ja kohati uduvihmane ilm. Talvest ei mõhkugi, veel vähem jõulutunnet, tagant järgi saan öelda, et jõulutunde saab kõige paremini kätte ikka kodumaal Raekoja platsis. Võib-olla ka lapimaal-seal ei ole veel käinud. Tallinna Raekoja platsis viibides jõuluturul, rüübata jõuluglögi ja kuulata jõulukontserti, vaadata suurt kuuske ning taevast laskuvaid lumehelbeid - vot see on jõulutunne.

hollandpilt9

Amsterdami lennujaamas vaatasime, et lennukitelt välja tulnud inimesed liiguvad edasi busside peale, buss keerab ringteel lennujaama ees ringi ja vurab siis kesklinna poole. Selge tuleb minna bussi ja sõita, vudisime üle tee, buss tuligi, istusime bussi. Ootasin millal buss siis ringteelt tagasi linna poole keerab ja näe ei keeragi ringi vaid vurab hoopis edasi. Paanika, paanika Lõvikutsikas pani GPS-i tööle ja selgubki, et buss kihutab linnast ikka kaugemale ja kaugemale, me peame ikka järgmises peatuses maha minema ja kuidagi linna poole tagasi suunduma. Läksime üle tee ja peagi tuli buss ning me vurasime lennujaama poole tagasi. Läksime siis uuele katsele, leida buss mis meid centrumi poole ikka viib. Ostsime bussipileti ja suundusime bussiga kesklinna poole, GPS-ist ikka jälgides bussiteekonda. Mingil hetkel jäi buss seisma ja selgus, et edasi ei lähegi, see on lõpppeatus. Bussijuht märkas, et me oleme vist turistid ning oli varmas kohe oma abi pakkuma sihtkoha leidmisel. Olime segaduses, meil polegi praegu sihtkohta, oleme hetkel sihtkohata inimesed ning saame ise hakkama. Nõnda imestunult ta meid vaatas ja mõtlikult suitsu kimama hakkas.

hollandpilt7

Meie aga vudisime üle tee ja möödudes kanalitest ikka edasi ja edasi. Amsterdam on huvitav oma liikluse poolest, kitsad tänavad on täis autosid, igasugu punnvõrre ja jalgrattaid. Üle tee minnes vaatad, et ikka auto alla ei jää, aga ratta alla jääd siis ikka, kui õnnestub sul auto alla mitte jääda. Jalgrattad no neid on igasugusid, valdavas osas ikka tänavasõidurattad, ilma käikude ja suurte kummimustriteta. Ning need suured korvid ratastel, ees, taga, kaunistatud lilledega, tuledega. Lapsed alati kaasas rattasõidul, pakiraamil, korvis, järelkärus, terve pere kohe rattale pakitud, koerad ka korvis. Ei kiivreid, ei kindaid, ei mütse-pikad mantlid või poolpikad tihti villasest kangast, pikad sallid lehvimas-kihutamas mööda rattateid pikki, pikki kilomeetrid. Näpud ja nina punased külmast, aga ei mingit salli ega mütsi detsembri kuus, mul on juba augustis rattaga sõites sõrmkindad käes ja müts peas. Autosid linnatänavatel eriti palju ei ole, isegi linna läbival peatänaval oli ainult kaks rida autosid ja suuri ummikuid ka ei olnud märgata, kõik sõidavad jalgratastega ja on saledad, sportliku välimusega inimesed. Väga hästi välja ehitatud rattateed, ning jalgratturid saavad ise ka teed ületades valgusfoore ümber suunata.

hollandpilt3

Kell liikus juba lõunapoole ning oligi aeg otsida üles oma hotell, et raskemad kompsud tuppa jätta ja tulla tagasi õhtust Amsterdami kaema. Hotelli silmates mõtlesime, et ei tea kus meie aknad on, kas seal või seal üleval, kas näeme aknast merd või on aknad raudteejaama poole ja näeme ronge. Resepcioni jõudes selgus, et tuba mida olime broneerinud, ei ole. Nimelt selgus tõsiasi, et nemad olid käinud kontrollimas krediitkaardilt raha olemasolu kuu aega enne reisi ja näinud, et seal raha ei ole, seega ei ole meist ka reisijaid ja toa ära tühistanud. Ei noh kuhu me siis nüüd lähme, internetist uusi ööbimisvõimalusi otsides algasid hinnad kolme öö eest ikka tuhandetest eurodest. Siis pakkus hotelli administraator välja paarsada euri kallima toa kui algselt olime broneerinud. Arvasime et parem paarsada euri kallim hind kui tuhat euri või raudteejaam ööbimiseks. Nii me siis oma viimaste kupüüride eest toa lunastasime ja uudishimuga tuba otsima suundusimegi. Tuppa jõudes ei olnud aknast vaadates, ei merd, ega raudteed vaid olime hoopiski soklikorrusel. Aknast nägime vaid inimeste jalgu ja kingasid mööda kõnniteed liikumas, kõps, kõps, kõps…. Tuba ise oli suht mugav ja suur, pesemisvõimalus, soe, radiaatorilt sai sooja reguleerida, suur voodi paksu vatitekiga, ühesõnaga ideaalseks magamiseks olid kõik tingimused olemas. Kallim oli tuba selle pärast, et seal on sees privaatdušš, meie eelnevalt broneeritud toas olevat olnud ühisdušš.

hollandpilt10

Panime oma raskema davaari tuppa ja suundusime õhtust Amsterdami kaema. Amsterdami ööelu on kuulus oma kanepikohvikute ja punaste laternate tänavate poolest. Otsisime enda silmaringi laiendamise mõttes mõlemaid. Kanepikohvikud olid pungil igasugu rahvast, kirbe kanepilõhn tungis kitsastele tänavatele, palju turiste jalutamas tänavatel ja ikka otsimas aknaid kus keerutavad kenad näitsikud. Näitsikud ise olid riietatud nappidesse pesudesse, istusid akende all ja tihti olid näppupidi oma telefonites. Vahel vaatasid ka tänavale ja äkki üks uks läks lahti ja hakkas Lõvikutsikat oma toa poole hüüdma ja kutsuma. Mina vana rahu ise, teades, et Lõvikutsikal ei ole hetkel sellist krõbisevat nagunii hingetaga, et toaga tüdrukut võtta. Laususin parastavalt, „mine, aga mine, nagunii saad sealt jalaga tagumikku kui pappi ei ole“. Lõvikutsikas oli aga ise nii õhinas, et vererõhk oli vist 200 juba. Seega sammusime ikka edasi ja seekord jäi Lõvikutsikal see tüdruk ja tuba lähemalt nägemata. Akendel silmasime igasuguses vanuses naisterahvaid, igasuguse kehaehitusega ja nahavärvusega. Osadel akendel olid kaardinad ees, ju ei olnud seal sel päeval kedagi tööl või käis seal kardinate taga vilgas rahateenimine, kes seda teab.

Väsimus tuli pikast päevast jalgadesse ja nii siis töntsiks jäänud sammud hotelli poole seadsimegi, ikkagi kaks ja pool kilomeetrit kesklinnast tuli veel hotelli poole sammuda.

hotellcl

Tuppa jõudes vajusime kohe voodisse ja hommikul kella kümne paiku alles ärkasime. Lõvikutsikas täis indu ja näljatunnet tahtis minna hotelli hommikusööki sööma, vedas hädaldava Hiire ka kaasa:„kuule hull inimene, hotellis on kõik nii kallis, lähme parem otsime mõnest poest söögipoolist on poole odavam“. Lõvikutsikas ikkagi tahtis džentelmen olla ja tellis kaks kohvi ja selle hinda nähes 7,30€ otsustasime järgnevad päevad külastada pigem kõrvalasuvat supermarketit!

Amsterdamis on kõik toit ikka meie mõistes väga kallis, aga supermarketite abiga saime ikka söönuks. Tore oli see, et poest ostetud valmistoidu pakikese sai kohe ka kohapeal mikrouunis soojaks lasta ja poe nukataga kohe ka ära süüa. Selliseid sooja toidu lettisid poodides ei olnud nagu meil, kuid roheliste salatite ja tervisliku toidu letid olid ikka väga lookas. Pikad, pikad read külmkappe täis rohelis erinevaid salatite kooslusi, mitte nagu meil et riiulil on kolm erinevat rohelise salati karpi ja kogu lugu. Seega Eestil veel tervisliku toidu tarbimise poolest arengut ikka on, kõike peab ikka ise kodus lõikuma ja hakkima kui vaheldust rohelistes salatites tahad. Samuti oli roheline salatikraam ka taskukohasem kui eestis.

Teisel päeval otsustasime külastada Euroopa ühte kuulsamat muuseumi, Madame Tussauds – vahakujude muuseum.

hollandpilt13

Kuna pilet muuseumisse oli ikka krõbe tervelt 45€ otsustasime siiski seda kord elus külastada. Muuseumis on siis erinevate kuulsate inimeste elusuuruses vahakujud, kellega koos saab pildistada ja naljapilte teha. Asusime meiegi pildistama, rahvast oli palju ja kõik pildistasid, igal juhul peale muuseumi külastamist arvas Lõvikutsikas, et teinekordki tasub sellist muuseumi külastama minna, et raha küsiti ikka õige asja eest. Kaasa anti veel põnev ajakiri mälestuseks kus kõik vahakujud sees ja saad isegi lisaks sinna pilte kleepida oma pildistatud piltidega.

hollandpilt1

hollandpilt2

hollandpilt4

Nii meie päevad siis möödusid, pikad kondamised eri linnaosades, juudilinnaosa, hiinalinnaosa, punaste laternate linnaosa, kohvikute linnaosa, vanalinnaosa ikka ca16 km jalgsi päevas ja siis õhtul väsinuna hotelli puhkama. Huvitav on ka see, et kaubanduses eksisteerivad pisipoekesed kes on spetsialiseerunud teatud kindlale tootele, mida meie kaubanduses peale kingapoe ja toidupoe enam tihti ei kohta. Seal on kübarapood, kotipood, juustupood, ilupood, kingapood, püksirihma pood, kantossipood, kringlipood, kangapood, ja mida iganes kauba pood, rahvast on linnas lihtsalt nii palju et spetskauba poekesed on väga levinud. Kaupluses pakutakse tihti ka kohvi, on mugav tugitool ja lauake kus kliendile pühenduda, suheldakse palju, on sotsiaalset aktiivsust, mis meie kaubanduses puudub, on ju eestlane kinnine inimene ja ei lähegi iga võõraga oma asju pajatama. Samuti oli seal spetsiaalse kaubaga tänavaturud: kalaturg, hiinailpude turg, vanakraamiturg, juustu turg, neid sattusime ka külastada.

hollandpilt8

Ühel õhtul sattusime hotelli poole liikuma kõrvalteed pidi, nagu alati otsime ikka kõrvalisi teeradasid mida mööda liikuda. Liikusime üksikut kanalitpidi kus oli kohati nagu hipilik kitsas tänavake koos hipilike paatmajakestega. Sellised armsad paatmajakesed, õuepottidesse istutatud puukeste ja kohati räämas taimestikuga ümbrus. Lohakas paigutus ümbruses, viltused pingid, viltused puuriidad, katkised toolid, õhtuhämaruses suitsevad korstnad, jutukõmin, koerahaugatus, õrn muusika kuskil. Selline kilomeetrine kanaliäär koos väikeste paatmajakestega. Kuskilt eemalt tuli omaette lauldes koduproua kõrgetel kontsadel ja miniseeliku, sukatrippide ning punase kübaraga - töölt vist. Läks kepseldes paatmajakese uksest sisse, tundus selline täiesti muretu eluga kodanik olevat. Kuskil eemal proovis üks härra oma päevinäinud vanale autole eluvaimu sisse ajada, turtsus ja paukus teine pikalt kuni käega lehvitades kaugusesse meist möödus.

hollandpilt6

Samuti sattusime ka kanali äärde kus suuremad ja korrastatumad paatmajad kenasti rivis ning uhked Teslad kõrval ennast elektert laadimas olid, ju on inimese enda valikud ja võimalused, vahel ka õnn võib-olla mängus. Milliseid elamistingimusi ta endale suurlinnas lubada võib. Arusaamatuks jäi vahel see, et mis ajab inimesi majadest elama ikkagi veepeale paatmajakesse? Uurides ööbimisvõimalusi paatmajakeses mis oli hotelliks ehitatud, olid hinnad vat et linna kõrgemadki kui nooblis tärnidega hotellis. Oli see vist turisti jaoks eksootika, elada ja ööbida paatmajas.

hollandpilt11

Ühel päeval oli otsustanud Hiireke, et kui oleme sellises linnas nagu Amsterdam kus kõik narkootikum on legaalne, tuleb ju midagist ära proovida kah. Töö juurest oli sügisel Amsterdami külastanud üks inimene ja rääkinud oma kogemust kanepikaku söömisega, et see tuleb endal ka ikka ära proovida. Ostis Hiireke päeval kanepikaku kotti ja tänaval ei julgenud seda proovida, et teab mida ette võtab, tuleb ikka hotelli turvalise koha peale minna seda proovima. Sättiski teine end siis õhtul kenasti voodisse istuma, teki alla, et kukkumine madalam oleks ja kuskile poleks vaja enam liikuma hakata. Lõvikutsikas jäi valvele, et turvamees olla sellise elutähtsa toimingu juures nagu kanepikaku söömine, soovitas ainult esialgu pool süüa, et siis vaadata kas mõjub midagi või mis ette tuleb võtta. Hiireke lõikaski kakukese pooleks ja hakkas nosima, oli teine täitsa mufini maitsega ja väljanägemisega, ei midagi erilist. Sõi pool ära ja asus siis ootama mis juhtuma hakkab, aga silmad vajusid päevasest väsimusest kinni ja jäigi magama ning hommikul ärgates ei saand ka midagist selle kanepikaku mõjust aru. Teise poole sõi teisel õhtul ja mõju ei mõhkugi ju peab teinekord siis terve kaku ikkagi korraga ära sööma, ehk siis on mingi mõju.

hollandpilt5

Legaalset narkootikumi on müügil igal sammul, igasugused seened, pulbrid, tabletid, pisikesed topsikud ainete segamiseks, kuumutamiseks. Suured plakatid piltidega mida ükski aine endast kujutab ja kuidas organismile mõjub, pikad hollandikeelsed jutud kõrval. Aga proovimata see kraam kõik ka jäi, ei tea ega oska seda ju kasutada, selleks peab ikka noorema põlvkonnaga Amsterdami külastama kellel kõik need vigurid selged on ja narkootikumite vallas haritumad on.

Viimasel hommikul suundusime oma kompsudega pearaudteejaama ja otsustasime rongiga lennujaama sõita. Õige rongi leidmine ja perrooni otsimine see on ka Amsterdamis omaette teadus, ikka mingi tunni tallasime erinevaid rongiskeeme uurides, milline rong meid ikka lennujaama viib, mitte kuskile mujale. Terve Holland on tihedalt raudteevõrgustikku täis ja Lõvikutsika soov oli ikka kunagi ka Haagi kohtumaja juures ära käia, seekord seal käimata jäigi, võib-olla kunagi järgmine kord kui veel Amsterdami külastama satume.

hollandpilt12 

                                               Madame Tussauds muuseumis tehtud piltmaal.