Käes on aeg, mil Eesti on kõige kõrgemal koroona ajastul. Sellest tulenevalt tuleb nüüd ikkagi jalad Eestimaa küljest lahti saada ja minna kusagile välismaale vaatama - kuidas teistes riikides inimesed koroonaga võitlevad. Võitlevad nad väga agaralt. Kogu aeg on neil endil maskid peas, sõidab üksipäini autos, mask ees. Sõidab üksipäini rattaga mäest üles ikka mask ees. Üle tänava näitavad ja hüüavad su poole kui julged nina maski alt välja jätta. Poodi minnes kohe näitavad - medical mask ja käed kuidas desotada.
Kuna Lõvikutsikale kingitud Egiptuse reis jäi ära ja reisibüroo soovis hulga raha juurde - et reis siiski teha, otsustasime raha tagasi võtta ja valida hoopis uue reisi omal käel. Kuna Lõvikutsikal käib lennukite piletite tellimine - möödaminnes telefoni teel, sest selleks on tal isiklik reisikorraldaja Kevin Nautilius Travel-ist, siis saigi tehtud nii, et helistasime Kevinile ja nõudsime lennukipileteid kanaaridele Gran Canariale. Vähem kui 10 minuti pärast olidki piletid olemas ja nüüd on aeg käes ... tuleb minna
21.03.2021 - 28.03.2021
TALLINN - FRANKFURT ja FRANKFURT - LAS PALMAS
Kuna maailma valitses Covid-19 viirus juba eelmisest aastat saadik, siis hingelt reisiselle ei peata ka ülemaailmne pandeemia. Vähemalt kord aastas peame põgenema külmast ja kargest Eestimaalt, sooja kliimasse ja hea kui seal oleks ka mäed. Kunagi kauges minevikus 2006a. olin sellel saarel juba viibinud kuid ajahammas oli paljugi mälust kustutanud.
Oma kiisukesed Mustu ja Mintsu jätsime seekord toiduautomaadi ja tütre Källy hoolde, kes siis käis automaati täitmas ning konservimaiust panemas. Kuna märtsis on päevad juba päikeselised on kassikestel võimalus end soojendada kevadpäikesekiirtes.
Sellel reisil olid vajalikud vaktsineerimistõendid ja PCR – testid ning lisa covidi kindlustus. Kõik said eelnevalt tehtud ning reis võis alata. Lennujaama vurasime varakult kohale, kõik sujus, rahvast vähe ning peagi olidki lennuki tiivad taevalaotuses. Eemal paistis soe kutsuv suvi. Lennupiletid aitas meil hankida Nautilus Travel, Tallinn – Frankfurt – LaPalma. Kodus oli kõvasti eeltööd tehtud ning eeltöö tulemusel tekkis omapärane kaart. Kõik need kohad kaardil on külastamist väärt! Tagantjärgi tean öelda, et kõik need kohad olid ka pandeemia hirmus turistidele suletud. Kohati tundus, et oleme ainukesed turistid sellel saarel. Nagu lugu raamatust „Pelle“ kes teab, see teab.
Lennujaamas ootas meid kohe rendiauto. Oli meist ajapikku saanud autoturistid. Autoga vuramine mägedes linnast linna on omamoodi elamisviis. Kõikjal hingematvad vaated, oma aja peremees ja ei mingit grupikaaslastega arvestamist.
Autoga vurasime lennujaamast saare põhja poole kus oli meil esimene peatuspaik Arucase linn kus pidi olema San Juani kirik. Kirikust möödusime kaugelt, kuna arvasime, et tee läheb ikka kirikule teist külge mööda lähemale kuid tee läks ikka edasi ja edasi ja ei kirikut enam kuskil. Mägedel on nimelt selline omapära objekte ära kaotada. Vaatad, et suur ehitis kirik, no sõidaks parkimiseks lähemale, aga hoopis natuke maad eemal kaob suur objekt hoopis vaateväljast ja nii vuradki siis edasi ja ei viitsi enam ringi keerata. Ringi keeramine ei ole tee peal nii lihtne nagu meie lagemaa inimestel. Meil Eestimaal oli ikka veel talv kuid siin kõik juba õitses. Väike peatus teekonnal õitsva puu juures.
Jõudsime Terori külla, uitasime veidike inimtühjadel tänavatel. Olid kõik viiruse eest pakku pugenud, enamus kohtasid kõik suletud. Avatud olid ainult linnas üksikud toidupoed, üksikud söögikohad õues. Mõni suveniiripood, kes ja kuidas ja mis alusel või tingimustel avatud oli ei tea. Ganaaridel ja üldse vulkaanilistel saartel on mäest alla ehitatud sügavad kraavid mida mööda siis muda või kivilaviin pääseb liikuma, et vähem maju ja linna loodusõnnetuse puhul kahjustuks.
Turiste ei olnudki kuskil olemas, seega oli tulemas rahulik kulgemine oma enese tarkusest ja tahtmisest. Sellisel juhul on ka suurepärane võimalus autosõitu mägedes praktiseerida ning pääseb parkima igale poole.
Õhtuks läksime Galdari linnakesse kus oli meil ööbimine kaheks järgnevaks ööks Habitacion con bano privado – delux kaheinimesetuba vanniga. Tuba oli tõesti kõik OK, kuid kõrvaltoas elas perekond koos lapsega ning see häiris veidi meie privaatsust. Seega oli ööbimiseks meil üks tuba kolmetoalisest korterist kus elas perekond.
Päeval sõitsime saare põhjapoolsetes linnades ja kolasime Galdari linnas. Kuna saare põhja poolne osa on kliima poolest külmem kui saare lõunapoolne osa, siis pidime veel jopetki kandma. Mägi saare keskel pidavat lõuna poolt tulevat sooja kinni hoidma.
Viimasel hommikul selles ööbimiskohas alustasime sõitu saare lõunapooluse suunas. Küsisime pererahvalt kas minna paremalt poolt saart või vasemalt poolt, kus suuri autoteid ei paistnud kaardil eriti olevat. Pererahvas ütles, et saab läbi küll autoga, et ainult suured bussid ei sõida seda teed mööda, et võtab kaua aega see nikerdamine seda mägiteedel.
Selge aega meil on ja keerulised mägiteed ongi meie lemmikud asume minema, kui enam edasi ei saa, eks siis keerame tagasi, pole probleemi. See oli õige otsus – millised vaated, milline vaikus mägedes kui peatusi tegime. Tee oli väga OK, soovitan kõigil ainult sealt minnagi. Kahe realine asfalttee, pidevalt ehitatakse uusi teejuppe läbi mägede ikka otsemaks ja otsemaks.
Kuna kõik vaatamisväärsused olid pandeemia tõttu suletud mis kodus kõik olid välja otsitud leidus siiski üks vaatamisväärsus. Saarerahva surnuaed, lähme kaeme siis seda. Ehitatud mägedetühermaal suured uhked surnuaiaväravad ja kõrval krematoorium mis vahetpidamata tossas. Surnutele olid ehitatud hauakambrid maa peale, üksteise otsa nagu riiulitega kapp. Iga riiuli ees kiviplaat kadunukese nime ja daatumitega. Sinna riputatakse siis mälestuseks lilli ja lindikesi mida tuul kohe lagendikule kannab. Sellises kivist kastis jääb märk Gran Ganaria inimese eluteest.
Kolmas ööbimine saarel oli meil Tui Blue Las Pitas. Unistuste koht, oma õu – astud toast kohe õue ja kuulad loodusehääli, naudid hommikukohvi aiatoolis õues ning külm ei olegi. Sirutad varbad ärkava päikese poole ja eemal on merekohin. Mõeldud, siit ei lähe me enne reisi lõppu enam kuskile ja proovime oma broneeringut muuta ning kolmanda ööbimiskoha ära öelda. Oligi võimalik veel kaks ööd siia lisaks saada, kuna turiste vähe ja ei olnud tuba kellelegi broneeritud. Järgmistel päevadel alustasime saare ringkäiku iga päev oma hotellist ja õhtuks jälle siia tagasi.
Maspalomase liivadüünid saare lõuna osas on nudistide päralt. Kaeme ka seda piirkonda, see ei saa ju suletud olla. Parkisime auto kuskile sinna kanti, võtsime pudeli vett ja asusimegi teele. Kaardilt vaatad, et ainult väike nurk mis see siis kõmpida on. Aga tagantjärgi saab öelda, et see nõudis ikka omajagu eneseületust. Ikka rannaäärt oli 9 km Pehmes, kuumas liivas paljajalu kõndida no ei ole võimalik, liiv nii kuum, et pead kiiresti astuma. Astumine pehmes liivas ei lähe aga nii kiiresti, seega vaja suunduda mere äärde, seal vähemalt ei ole nii pehme ja kuum. Esialgu oligi tore – inimesed kõnnivad edasi tagasi, osad paljad osad riietega. Turistid vist enamus riietega ja jõllitavad paljaid inimesi. Oli seal paljaid nii mehi kui naisi, kõik tundsid end vabalt ja segamatult.
Kui selle 9 km rannaäärt käidud saime läksime näljast kohe sööma. Oli seal teises otsas avatud üks rannaääre söögikoht ning toit ja klaas õlut oli imemaitsev. Muidugi kimbutasid meid igasugu nodipakkujad: kotid, püksirihmad, kellad ja muu nänn kellega tuli võidelda.
Edasi tuli otsida üles auto, see tähendas et peame alguspunkti tagasi minema, seega alustasime nüüd kõndimist tagasi mööda inimtühjasi linnatänavaid. Pikad read suletud hotelle ja kauplusi, mõni üksik toidupood avatud ainult. Viimaks oma auto üles leidsimegi ning ööbimispaika sõitsime. Oli seekord üks väsitav päev, ning hotellis oli oma pelikanipunaseks põlenud jalgade ja õlgade kreemitamist veel mitu päeva tagant järgi.
Ühel päeval ringkäigul mägedesse oli teel üks muuseum avatud. Uskumatu et avatud, lähme siis vaatama kui ainuke asi avatud. Mundo Aborigen – saare kunagiste asukate elusuuruses kujud ja nende majapidamised. Pilet oli 25€, appike selline summa. Aga lähme ikka, kuna teised kohad nagunii kõik suletud, siis kulutasime selle piletiraha sellele ekspeditsioonile. Pärast oli hinna sees veel tass tasuta kohvi.
Muuseum asus mäe külge mööda edasi rühkides, kus olid Guantside kujud ja elamised eksponeeritud. Kuskilt kuuldus lamba määgimist, sigade röhkimist, kitse mökitamist. Ka need elusloomad olid paigutatud aedikutesse külastajatele vaatamiseks. Nagu päris küla oleks.
Ringkäik tehtud suundusime edasi Barranco de Gqanchideque – guantside koopad, kirik ja kooparestoran. Need olid aga suletud, isegi matkarajale ei ole võimalik ise kondama minna, värav ees ja taba lukus. Ning seal mägedes ei ole võimalik ise üle ronida või kuskilt mujalt mägirajale minna. Kiviklibu hakkab jala all veerema ning kukkumine on kerge tulema.
Nii meie päevad kiiresti möödusidki, päeval vurasime autoga mägedes ja õhtuks tagasi ööbimispaika. Ühel päeval külastasime kohta kust oli näha ühe kustunud vulkaani kaatrer. Ülevalt vaadates oli täitsa piltidel nähtud vulkaanikaatri moodi.
Viimasel päeval jätsime oma rendiauto jällegi lennujaama ja suundusime tagasilennule. Saabusime kargele Eestimaale: tõmbasime jope hõlmad tugevasti kinni, salli kaela, saapad jalga, kapuutsi pähe. Kuid põues olev soojade mälestuste süda jääb tuksuma ootusärevalt järgmise soojamaa reisi ootuses. Vahepeal tuleb Eestimaale ka õnneks suvi ning suvetoimetused.
